Kui inimeste jaoks pole võit või kaotus elulise tähtsusega, siis looduses käib võitlus olemasolu eest igal hetkel. Ellujäämise nimel võtavad loomad ette kõikvõimalikke rõlgeid protseduure.

Egiptuse raisakotkad söövad suurel hulgal lehmade ja kitsede sõnnikut, et saada piisavalt taimepigmente, mis muudab nende kahvatu linnupalge sensuaalselt sinepikarva. Isased kitsed joovad oma andumuse näitamiseks emaste uriini ja kastavad oma habet ning kõhtu enda omasse. Siilid järavad mürgiste kärnkonnade nahka senikaua, kui oma okastele mürgist tatti pritsides on kiskjate vastu pea immuunsed. Siilid on üldse valmis ennast igasugu jälkustega katma — täheldatud on veel suitsukonide, mööbli poleerimisvahendi, keedetud kala ja kohviubade enda peale laialimäärimist.

Kui mõni sportlane võib langeda pahakspandava dopingu petlikku küüsi, siis loomadel käib pidev kalkulatsioon: kui palju ma olen valmis ohverdama pikaajalist tervist lühiajalise edu nimel? Isased kardinalid (linnuliik) ja harilikud vindid õgivad sügiseti meeletus koguses punaseid marju, selleks et neis leiduvate karotinoidide abil kevadine sulestik ilusti säraks. Emased linnud eelistavad nimelt värvilisemaid kaasasid.

Mõned taimed genereerivad uimastavaid steroide, et peletada putukaid, kuid mõned viimastest on leidlikud ja on õppinud selliseid mürke oma tarbeks ära kasutama. Üks levinud koiliik (Cosmosoma myrodora) lakub kanepiväätide mürgiseid toksiine, mida säilitab tagakeha kahes niitjas taskus. Need taskud on tema pulmakingiks ja mida suuremad need on, seda veenvamad on need emase jaoks. Suguühte ajal need taskud plahvatavad ja katavad emase niitja võrgustikuga, mis teeb ta ämblikele mittesöödavaks.

Rohkem näiteid NY Timesi artiklist siit.