Loen Keskkonnaameti 4. jaanuari hoiatust: ärge söötke veelinde! Selgub, et lindude talvine toitmine on ohtlik nii lindudele kui inimesele. Lindudele, sest „veelinnud kaotavad olulise osa oma füsioloogilisest võimekusest ja instinktidest. Linnud minetavad oma loomupärase rändeinstinkti, muutuvad kergesti kättesaadavaks kiskjatele ning ebanormaalselt suurearvuliselt ja tihedalt koos esinedes nakatuvad ja levitavad üksteisele kergesti haigusi, kirjutab Tiit Kändler veebilehel teadus.ee.

Näen, kuidas metsalindude söögilaua mu akna taga on üles leidnud rähn, seesama, kes toksib mõne mu männi kuivanud oksa kallal juba aastaid. Ohtlik, tahaks talle öelda. Ohtlikuks osutus toidulaud ka mu sõbrale puukoristajale, kes toidulaualt sihukese hooga vastu ukseklaasi lendas, et kohe lumel siruli ja veri nokakesest väljas. Veidi aja pärast oli küll kadunud, ei tea, kas toibus?

Pole midagi parata, seni kuni luiged-pardid inimasustuses elavad, seni neid ka toidetakse. Selle kohta kirjutab sõber Toomas Paul oma hiljutises raamatus „Totrus ja tähendus” järgmist: „Öelgu keskkonnametnikud mida tahes: kui inimene kodustas pardi praena söömiseks, miks ei võiks ta sundida sinikaelparte ja saialuiki jääma ületalve siis meile silmarõõmuks?” Miks ei või inimene lisaks endale ka oma lemmikuid poputada soola sisaldava saiaga loodusseaduste kiuste? Ja kes soolaga kohaneda ei suuda, sureb välja, seegi on looduslik valik.

Lisame siia veel loomaaiad. Kas need ei suru maha rändlindude ja –loomade instinkte?

Ja last not least jahimehed. Miks ei keela Keskkonnaamet jahimeestel metsloomade söötmise metsas? Kas see ei suru maha instinkte, et tee loomi laisaks? Jahimehed muidugi ei sööda loomi armulikkusest, vaid ikka selleks, et teaks, kus oleks neid hea lõbu pärast maha kõmmutada.

Keskkonnaametil on aga tuline õigus – ära sa mine keelama meest, kel on laetud püss käes.