Talvine toitmine on kunagi monoliitse lindude asurkonna vähem kui 30 põlvkonna vältel lahutanud kaheks eri rühmaks, mille esindajad omavahel järglasi ei saa, ehkki elavad ja sigivad jätkuvalt külg-külje kõrval samas metsas, vahendab LiveScience.

“Meie uurimus dokumenteerib inimtegevuse tohutut mõju liikide evolutsioonilistele trajektooridele,” ütleb Saksamaa Freiburgi ülikooli evolutsioonibioloog Martin Schaefer. “See näitab, et me ei mõjuta mitte ainult haruldaste ja ohustatud liikide saatust, vaid ka meid igapäevaselt ümbritsevate tavaliste liikide oma.”

Kolme ja poole aasta vältel jälgisid teadlased Kesk-Euroopa mustpea-põõsalinde pärast seda, kui inimesed neile toitu pakkuma hakkasid. Hiljuti ilmnes lahknemine ning kaks rühma hakkasid talvise rände ajal kasutama märkimisväärselt erinevaid lennuteekondi: ühed lendasid edelasse Hispaaniasse, teised loodesse Ühendkuningriiki.

“Uus loodesuunaline rändemarsruut on lühem ning nood linnud toituvad inimeste pakutud toidust, mitte puuviljadest, nagu edelasse rändavad linnud,” ütleb Schaefer. “Selle tulemusena on loodesse rändavate lindude tiivad ümaramad, mis pakuvad paremat manööverdamisvõimet, kuid ei sobi hästi pika maa taha rändamiseks.” Lisaks on neil pikemad ja kitsamad nokad, mis ei sobi hästi suuremate puuviljade, näiteks oliivide söömiseks talvel.

Ajakirjas Current Biology avaldatud avastus adresseerib pikaajalist evolutsiooniteemalist debatti teemal, kas uue liigi tekkeks on vajalik geograafiline eraldatus. Nüüdseks on reproduktiivne isolatsioon nende kahe, osa aastast koos elava populatsiooni vahel rõhutatum kui teiste põõsalindude vahel, keda eraldavad teineteisest 800 km pikkused või pikemad vahemaad.

“See on hea näide evolutsiooni toimimise kiirusest,” ütleb Schaefer. “See on midagi, mida saame oma silmaga näha, kui piisavalt hoolikalt vaatame. See ei pruugi sugugi miljoneid aastaid aega võtta.”

Kui taoline isolatsioon ja diferentseerumine jätkub, võivad kaks populatsiooni viimaks kujuneda kaheks eri liigiks.