Liiklusmärkide semiootika ja jalgrattaäng

 (19)
Liiklusmärkide semiootika ja jalgrattaäng
---

Hiljuti meediakajastust leidnud poleemiline jalgratturi ja auto kokkupõrge, milles kannatajaks ning põhjustajaks osutus jalgrattur, vanem venelanna, on ka mulle palju mõtlemisainet pakkunud. Lisaks kõigele muule olen ju isegi linnarattur — puutun nende niinimetatud jalgrattateedega kokku igapäevaselt.

Mõni aeg tagasi näitasin keskmist näppu noormehele, kes mind kaubakeskuse parklast välja sõites sebrast üle lastes ’igaks juhuks’ signaaliga kostitas. Auto keeras mulle seejärel ette, autos olnud kaks noormeest hüppasid autost välja, ning vaid ropp sõim suutis meid mõlemaid hullemast hoida.

Igas vaidluses on vähemalt kaks osapoolt ning rahu pole rahu, vaid aktiivne protsess. Kurb kui me emotsioone vaid tulevaste konfliktide raketikütusena kasutame ning puude taga algava metsa kasutuks semiootikaks neame.

Psühhoanalüütilist terminoloogiat kasutades olin ma kahtlemata mitte-teadlik, et tee peale kantud ratturi kujutis ei ole autojuhile nähtav. Olles ise autoroolis sama pööret kümneid kordi sooritanud, polnud mu peegelteadvusele saladuseks ka vastavasisulise postmärgi puudumine.

Ometigi osutasin ma vasaku nimetissõrmega meelekohale ning paremaga maha, enda ette, kus see kurikuulus piktogramm paiknema pidanuks. Temalgi, seevastu, ei tulenenud vihapurse mitte olukorra ohtlikkusest, pidi ta ju parklast üle sebra peateele välja sõites nii ehk naa ette vaatama, vaid pigem bensiiniaurudest ning parkimistrahvidest moodustunud teisest fallosest. Viimatinimetatu otsis talle ammu-ammu unustatud liikluskoodeksist välja paragrahvipunkti, mis kohustab jalgratturit ülekäigurada ratas käekõrval ületama.

Mainitud meediakajastuse juurde tagasi pöördudes tahaksin lühidalt puudutada vaid üht õlekõrt selles kilplaslikku transpordipedofiiliat iseloomustavas jõulukroonis.

Nimelt tähendas juhtumit kommenteerinud Põhja Politseiprefektuuri avariitalituse komissar Riho Tänak asfaldile kantud rattamärke devalueerides, et “Ilma vastava liiklusmärgita märgistus on vajalik vaid meeldetuletuseks jalgratturile, et ta sõidab mööda jalgrattateed. Autoga sõitja seda tee pealt ei näe.“

Semiootika on teadus märgisüsteemidest, mida muuhulgas õpetatakse nii Tartu kui Tallinna Ülikoolides. Juba esimese õppeaasta lõpuks saab igale tudengile selgeks kolme liiki märkide olemasolu: ikoonid, indeksid ja sümbolid. Komissar Tänaku kommentaari taustal oleks huvitav vaadelda, millisesse kategooriasse see tihti pea olematuks kulunud ratta kohal hõljuvat Madonnat lapsega meenutav tähistaja siis ikkagi kuulub.

Ikoonid suhestuvad oma objektiga sarnasuse, indeksid osaduse ja sümbolid kokkuleppe alusel. Liiklusmärke kui kaasaegse semiootika klassikalisi näiteid on liigitatud nii esimesse, teise kui kolmandasse kategooriasse. Ikooniline, ehk sarnanev, on näiteks see sama joonis ema, lapse ja rattaga.

Kuid liiklusmärke, mis iganes kujul, võib ka indeksiaalseks pidada. Nii tähistab valgusfoor ’ähvardava’ punase, ’vahepealse’ kollase ja ’lubava’ rohelise kaudu. Sama funktsiooni kannavad postmärkide punased äärised. Kõige indeksiaalsemaks võib aga kõrge tõenäosusega pidada just teekattemärgistust, mis lausa puhtfüüsiliselt-kartograafiliselt tähistatuga seotud on.

Eelkõige on liiklusmärgid aga muidugi sümbolid, ehk kokkuleppelised märgid. Iga otsus liikluses on leping, mille kaks (või rohkem) osapoolt sõlmivad vahemeheks oleva seaduse alusel.

Riho Tänaku kui Eesti Politsei esindaja interpretatsiooni kohaselt omab vaatluse all olev ’märgistus’ tegelikkuse ehk liikluskorraldusega vaid ikoonilist ja indeksiaalset vastavust, olles minetanud oma sümboolse iseloomu (kuna lepingu vastaspool teda ei näe).

Juhul, kui džiip sulle valede või puuduvate märkide tõttu otsa sõidab, ei ole sul üldjuhul vahet, kumb neist otsasõidu põhjustas. Just sellelt platvormilt lähtub loogika, et keerav auto (soovitavalt 4x4) on liikluses tähtsam kui otse sõitev jalgrattur.

Tänaku kirjelduses jääb “märgistusele” vaid sarnasusel põhinev ikooniline funktsioon, mis tuletab noorele emale ja ratturile meelde, kui väeti ta on.

Kuid kas siis ikoonilisus liiklusmaailma korraldamisel kuidagi sümboolsusest halvem on? Oh ei!

Sümboolsuse ’ahistavaist’ raamidest väljuvas liikluses võtab maad hoopis vanem seadus — preeria ja džungli seadus — mida mõistab iga politseinik. Kusjuures see ei tähenda sugugi, et ma arvaksin, et komissar Tänak eeskujulik liikleja poleks. Dilemmast aru saamiseks soovitan talle soojalt filmi “Felon”, mis alles sel aastal meiegi videolevisse jõudis.

Loe veel

Kokkuvõtteks avaldan vaid lootust, et kolm päeva peale juhtumi avalikuks tulekut Linnalabori poolt avaldatud Pedaalijate Manifest mitte vaid sümboolset, vaid ka indeksiaalset, või vähemalt ikoonilist vastukaja leiaks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare