Lennureisijaid ähvardab ohtlik kiirgus
Taoliste välkudega kokkupuutumise tõenäosus on siiski väga väike, lohutavad värske uurimuse autorid. Peale selle on lennureisijad niikuinii pideva tavalisest veidi kõrgema kiirguse mõjuväljas — seda tingivad Maa atmosfääri ülakihte pidevalt pommitavad kosmilised kiired, mis enamasti maapinnani ei küündi.
Lennukis viibivaid inimesi tabab taoline kõrge kiirgusdoos vaid siis, kui lennuk juhtub olema välklahenduse või gammakiirgussähvatuse tekkepunkti lähedal, ning teadlased ei oska öelda, kui tihti ja kas üldse selline kiiritamine aset leiab. Kiirguspursked on äärmiselt lühiajalised ning ei ulatu pilvede sees kaugemale sajakonnast meetrist.
“Me teame, et kommerts-lennuliinide lennukeid tabab välk keskmiselt üks-kaks korda aastas,” ütleb Florida tehnoloogiainstituudi füüsika- ja kosmoloogiaprofessor Joe Dwyer, üks ajakirjas Journal of Geophysical Research — Atmospheres avaldatud uurimuse autoreist. “Mida me aga ei tea, on see, kui tihti satuvad lennukid olema täpselt õigel ajal õiges kohas selleks, et saada tugevalt kiiritatud. Usutavasti on sellised juhtumid üliharuldased, kuid kindla vastuse andmiseks on vaja teostada veel uuringuid.”
Teadlased tunnistavad, et välk on nende jaoks tänase päevani mõistatus. Nad ei tea tegelikult, miks see röntgen- ja gammakiirgust tekitab (viimane on, muide, röntgenkiirgusest märksa tugevam), ega isegi seda, kuidas välk ühest paigast teise liigub.
Uurijad ei mõõtnud kõrgeid kiirgustasemeid otse lennukitelt. Selle asemel hindasid nad kiirguse hulka röntgen- ja gammakiirguse satelliitvaatluste, nagu ka maapinnal teostatud vaatluste abil.
Orbiidil paiknevatelt satelliitidelt kogutud andmete toel said nad analüüsida maiseid gammakiirgussähvatusi, salapäraseid nähtuseid, mis paistavad lähtuvat samadelt kõrgustelt, mida kasutavad reaktiivlainerid ja mis ilmnevad koos piksega. Ehkki teadlased ei tea, mis gammapurskeid tingib, usuvad nad, et neid tekitavad äikesetormi ümbritsevad elektriväljad.
Uurimisrühm võttis arvesse ka maapinnal loomuliku äikese ajal mõõdetud röntgen- ja gammakiirguse tasemeid, nagu ka tormipilvedesse tulistatud, traati järel vedavate rakettide abil kunstlikult esile kutsutud välkude kiirgust. Seejärel sisestati andmed raalmudelisse, mis hindas äikesetormide ajal pilvede sees või neile väga lähedal tekkiva kiirguse määra.
Uurijad järeldasid, et jalgpallistaadioni suuruses ruumis taoliste välklahenduste ümbruses võivad kiirgustasemed küündida “bioloogiliselt märkimisväärse määrani”, kuni 10 remini (rem, ingl röntgen equivalent of man: inimekvivalentne kiirgusdoos), mida loetakse inimese kogu eluea jooksul saadud ohutu kiirguse ülempiiriks.
Ehkki on selge, et taoline avastus kutsub esile murelikke küsimusi, näitavad hiljutised lennukitel teostatud katsed, et sellised juhtumid on väga haruldased. US-Santa Cruzi ülikooli füüsika abiprofessor David Smith rakendas tänavu suvel Floridas lennukite pardal koos hulga kolleegidega äikesetormide gammakiirguspursete registreerimiseks tipptehnologilisi mõõteriistu. Mitme lennu peale tuvastati vaid üks taoline purse ning seegi toimus lennukist ohutus kauguses.
“Vaatlused näitavad, et ehkki äikesetormid tõesti tekitavad aeg-ajalt tugevaid gammapurskeid, on oht neile kogemata ette jääda väga väike,” ütleb Smith.
Töö kaasautor ning Florida ülikooli elektrilise ja arvutialase inseneriteaduse professor Martin Uman märgib, et laineripiloodid üritavad läbi tormide lendamist üldiselt vältida.
Tõik, et liinilennukid kord-paar aastas ometi välguga pihta saavad, näitab tema arvates aga vajadust edasiste uuringute järele. Uman ütleb, et tema soovitaks USA föderaalsel lennuametil paigaldada lennukite pardale andurid, mis suudaksid kiirguspursete intensiivsust mõõta ja koguda andmeid nende esinemissageduse kohta.
“Samuti peame põhjalikumalt uurima välkude gamma- ja röntgenkiirgust ning püüdma aru saada, kuidas need nähtused toimivad,” ütleb Uman.
