Laurits Leedjärv: Stephen Hawkingi panust teadusse jäävad sümboliseerima mustad augud ja singulaarsus
Täna lahkus meie seast üks tuntuimaid tänapäevaseid teadlasi füüsik Stephen Hawking. Tartu observatoorumi vanemteadur Laurits Leedjärv mõtestab järgevalt Hawkingi fenomeni ja tema panust tänapäeva teaduspilti.
Stephen Hawking oli kahtlemata üks suuremaid ja omanäolisemaid füüsikateoreetikuid ja astrofüüsikuid 20. sajandil. Kui jutt on tema jäljest teaduses, siis piirduksingi 20. sajandiga. Sest kuigi Hawking oli aktiivne ja võttis paljudel teemadel sõna ka 21. sajandil, läheb see tegevus enamasti teaduse piiridest kaugemale.
Loomulikult ei saa öelda, kumb on parem, kas puhas teadus või muretsemine ühiskonna kui terviku pärast. Tema viimaste aastate väljaütlemised - kuigi vahel ehk liiga pessimistlikud - on kindlasti väga arvestatavad.
Teaduses, vähemalt minu arvates, jäävad Hawkingit sümboliseerima eelkõige mustad augud ja singulaarsus. Kuigi mustade aukude võimalikkus tuli välja juba Einsteini üldrelatiivsusteooriast 1916. aastal (ning omamoodi ennustasid neid juba 18. sajandil John Michell ja Pierre-Simon Laplace), said need füüsikaliseks reaalsuseks just tänu Hawkingi töödele. Kui mõned teoreetikud-puritaanid väidavad tänapäevani, et mustade aukude olemasolu ei ole lõplikult tõestatud, siis enamik füüsikuid ja astrofüüsikuid on siiski kindlad, et mõnede kaksiktähtede ja galaktikate tuumade vaatluslikud ilmingud ei jäta kahtlust mustade aukude olemasolust.
Samas leidis Hawking, et mustad augud ei ole igavesed, nad aurustuvad. Selle nähtuse ajaskaalad on meiesuguste jaoks küll hoomamatult pikad, aga nähtus on ikkagi olemas.
Universumi paisuma hakkamine ühest punktist ehk singulaarsus oli teada juba enne Hawkingit, aga just tema andis selle korraliku matemaatilise kirjelduse.
Muidugi tegi Hawking tänuväärselt palju füüsika ja kosmoloogia tutvustamiseks rahvahulkadele. Selle juures mängis kindlasti suurt osa ka tema raske haigus ja sellest tingitud eripärane suhtlemisviis.
Sellega seoses lõpetuseks ka väike isiklik meenutus. 1979. aasta kevadel käisime noorte füüsikaüliõpilastena mõnekesi Tõraveres observatooriumi tollase teadusdirektori Lauri Luua juures. Kui tuli jutuks, et mustad augud on ühed salapärased asjad, näitas ta hiljuti vene keeles ilmunud Hawkingi raamatut mustadest aukudest ja kõneles sinna juurde tema tervislikust seisundist. Ning lisas lõpuks kavalalt muiates: "Ja peale kõige muu on tal kolm last."
