Massachusettsi humanitaarteaduste kolledži psühholoogiaprofessor Timothy Jay leiab, et sõimlemise sagenemine laste seas ei ole üllatav, sest ka täiskasvanud on sama perioodi vältel üldiselt rohkem kiruma hakanud, vahendab LiveScience.

“Selleks ajaks, kui lapsed kooli jõuavad, kasutavad nad juba kõiki selliseid sõnu, mida nad ei oleks tohtinud olla kuulnud televiisorist,” selgitab Jay. “Meie hinnangul saavad ropendamine ja sõim tuule tiibadesse millalgi kolmanda ja neljanda eluaasta vahel.”

Lapsed ei õpi varem kiruma telerist nähtu tõttu. Vandesõnade kasutamise sagenemine peegeldab täiskasvanute rohkemat ropendamist, mida Jay on psühholoogina viimased 30 aastat uurinud.

Tõenäoliselt ei ole abi sellestki, et lapsevanemad võivad reeglites, mis sõimu puudutavad, vahel ise silmakirjalikud olla. Ligi kaks kolmandikku uurimisalustest täiskasvanutest, kes olid kodus kehtestanud kirumist puudutavad piirangud, rikkusid ise neid piiranguid regulaarselt. Nii kinnistuvad lastes segased arusaamad sellest, kus ja millal ropendada kõlbab.

Vandesõnad laste suus ei ole tühiasi. Varasemad uurimused on näidanud, et kirumine mõjutab suuresti probleeme kodus, koolis ja töökohal.

Sarnased uuringud on näidanud ka, et mehed vannuvad naistest tihemini ja kasutavad avalikus vestluses räigemaid sõnu. Nii naised kui mehed vannuvad rohkem seltskonnas, mis koosneb vaid nende sookaaslastest.

Jay enda varasemad uurimused annavad mõista, et me ei vannu mitte ainult reaktsioonina millelegi valusale või ebameeldivale, vaid ka valutunde pärssimise eesmärgil.

Kirumine tipneb millalgi teismeliseeas ja hakkab pärast seda taanduma. Uued andmed, mis näitavad, et vanduma hakatakse varasemast nooremas eas, annavad mõista, et ajapikku võib ka kirumise tippaeg nihkuda nooremasse vanuseklassi.

Vandumine on igapäevane osa enamiku täiskasvanute kõnest. Jay varasemate uurimuste kohaselt moodustab vandumine 0,3 kuni 0,7 protsenti meie igapäevasest kõnest.

Uuring ilmus ajakirjas Sociolinguistics Symposium.

Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!