Kuu seletamatu magnetvälja mõistatusele pakuti kaks võimalikku lahendust
Kuul puudub tänapäeval globaalne magnetväli, ent iidsetel aegadel oli sellel tõenäoliselt elektriliselt laetud vedel tuum, mis raevukalt pööreldes magnetvälja tekitas. Sedamööda, kuidas Maa loodusliku kaaslase tuum jahtus, pidi konvektsioon taanduma määral, mis välja kustutas. Nii tõstatasid Apollo toodud magnetilised kuukivid küsimuse, kuidas sai Kuul olla magnetväli 4,2 miljardi aasta eest — miljoneid aastaid pärast seda, kui tuumas leiduva aine jõuline segunemine pidi olema ammu lõppenud. Nüüd on kaks töörühma pakkunud välja hüpoteesid, mis võivad selgitada, kuidas Kuu tuum siiski edasi möllata sai, vahendab New Scientist.
Arvatavasti tekkis Kuu Maale lähemal kui praegu ning pöörles toona kiiremini. Alles hiljem pidurdasid Maa ja Kuu vahelised loodejõud Kuu pöörlemiskiirust ja trügisid kaaslase Maast eemale. California Santa Cruzi ülikooli teadur Christina Dwyer kolleegidega osutas, et varasemad mudelid ei võtnud arvesse seda kiiremat pöörlemist, mis pidi vedelas olekus tuuma loksutama sarnaselt veele pesumasinas. Nii võiski magnetväli säilida ajani 2,7 miljardi aasta eest.
Michel Le Bars Prantsusmaal Marseille’is tegutsevast tasakaalutute nähtuste uurimise instituudist väidab, et veel kuni umbes 3,9 miljardi aasta taguse ajani Kuule langenud suured meteoriidid võisid selle tuuma loksuma panna korraga 10 000 aasta pikkusteks perioodideks.
Mõlemad mudelid pakuvad väljapääsu päris põhjalikust keerdküsimusest, leiab Ben Weissat Massachusettsi tehnoloogiainstituudist. Mõned meteoriidid — mis arvatavasti on murdunud asteroidide küljest — on magnetiseeritud, ning möödalendudel kosmoseaparaatidega on kahel asteroidil mõõdetud magnetvälju, osutab ta, lisades, et kirjeldatud mudelid võivad selgitada, kuidas taolised kosmosekivid on magnetiliseks muutuda saanud.
