Kuidas toimivad hambaimplantaadid?

Tänapäeval ei tähenda hamba kaotus enam seda, et kogu ülejäänud elu tuleb hambata läbi ajada. Kirurgid suudavad hamba asendada, paigutades lõualuusse spetsiaalse posti, mille peale ehitatakse seejärel keraamilistest materjalidest hammas.

Vanimad teated hambaimplantaatidest pärinevad juba Vana-Egiptusest ning Lõuna- ja Kesk-Ameerika tsivilisatsioonidest. Maiad kasutasid ajaloolaste andmetel hambaimplantaate 600 aastat pärast Kristust. 1930ndatel leiti Hondurasest maia alalõug, kus kolm hammast kunstlikega asendatud. Kuigi esialgu arvati, et hambad olid alalõuas proteesidega asendatud alles pärast neist ilma jäänute surma (nagu tehti Egiptuses), selgus hiljem, et kahe implantaadi ümber oli moodustunud luu. Röntgenülesvõtetelt nähtu annab alust eeldada, et implantaadid asetati leitud lõualuusse juba patsiendi eluajal, kirjutab

Tarkade Klubi

.

1759. aastal mainib hiljem šarlataniks tituleeritud hambaravi pioneer Etienne Bourdet, et suudab asendada kaotatud hamba sellisega, mis on «sama kindel ning otstarbepärane kui pärishammas». Selleks puurib ta lõualuusse augu ning kinnitab sellesse spetsiaalsel viisil töödeldud kunsthamba. Bourdet oli omal ajal Pariisi üks edukamaid hambaarste ning töötas alates 1759. aastast koguni kuninganna enda ihuhambaarstina.

19. sajandil hakkavad hambaarstid üha enam hammaste asendamist katsetama. Ridamisi tulevad teated kullast ning plaatinast valmistatud implantaadipostidest. Sajandi lõpus aga juba iriidium- ja hõbetorukestest.

Moodsa hambaarstiteaduse algusajaks võib lugeda 20. sajandi algust, mil tegutsesid mitmed praegustele praktikatele aluse pannud arstid. 1938. aastal paigaldas dr Alvin Strock USAs Massachusettsi osariigis esimese kaheosalise luusse integreeritava implantaadi. 38 aastat hiljem tehtud röntgenülesvõteteltki võib näha, et mehe keeruline ja patsiendi jaoks kindlasti ebamugav tehnika lubas pikka aega püsivaid tulemusi. Veel paarkümmend aastat hiljem, 20. sajandi teisel kümnendil, ütles dr Greene Vardiman Black, keda peetakse samuti moodsa hambaarstiteaduse üheks rajajaks, et juhul, kui saaks hamba asendada ning see jääks kasutuskõlblikuks järgmised viis aastat, oleks tegu esmaklassilise tulemusega.

Ajakirja Tarkade Klubi juulinumbris:

• Uus võidujooks Kuule

• Kuhu jääb universaalne gripivaktsiin?

• Kosmos Eesti elu edendamas

• Milliseid väärtusi peidab veel Eesti maapõu?

• Külma fusiooni tagasitulek

• Poltaava lahing muutis Euroopa nägu

Tõeline läbimurre hambaimplantaatide vallas saabus aga 1960ndatel. 1959. aastal kaitses rootslane Per-Ingvar Branemark Lundi Ülikoolis doktorikraadi säsiolluse uuenemise teemal. Ta leidis uurimise käigus, et elusa küüliku luud suudavad titaankruvid, milles paiknev tühimik pidi luuga täituma, endasse siduda nii, et hiljem on neid võimatu eemaldada. Järgnesid katsed koertele siirdatud hambaimplantaatidega ning selgus, et titaankruvid jäid loomadele kindlalt suhu. Hiljem leiti, et need võisid loomade lõualuusse pidama jääda lausa kümneks aastaks.

Kuidas implantaadid luusse «kasvatatakse»?

Kaasaegsed implantaadid ühendatakse esialgu küll füüsiliselt kõvasti luu külge, kuid hoopis olulisem on, kuidas luu implantaadi omaks võtab, kuidas toimib osseointegratsioon. Kaasaegsetele implantaatidele aluse pannud Per Branemarki ja tema tööd jätkanud Göteborgi ülikooli teadlaste tulemused näitasid, et titaanist implantaadid ühildusid luuga paremini kui titaanisulamitest valmistatud. Praegu aga kasutatakse üha enam üht mujalgi kui meditsiinis laialt levinud titaani, vanaadiumi ja alumiiniumi sulamit, mille luuga integreerumise omadused on «puhta» titaani omadele sarnased.

Kui varajased postid, millele hambaimplantaadid toetusid, olid sileda pinnaga, siis tänapäeval karestatakse neid mitmel erineval moel. See suurendab oluliselt implantaadi välispindala ja võimaldab luul selle paremini enda külge siduda. Samas on kare pind bakteritele parem kasvukeskkond. Täielikult läbiuurituks ei saa implantaadi välispinna ja luuga integreerumise teemat siiani pidada. Oma firmasaladused hoiab iga tootja loomulikult enda teada, see tähendab, et see, kuidas üht või teist implantaati täpselt toodetakse, jääb tihti saladuseks ka neile, kes neid imeasju paigaldama peavad.
Aastaid on lisaks titaanisulamitele töö käinud ka vastupidavate keraamiliste implantaatide loomiseks - kuigi need ühilduvad luuga väga hästi, ei ole siiani saavutatud piisavat füüsilist vastupidavust.

Kuidas implantaati paigaldatakse?

Esmalt puuritakse mitut erineva diameetriga puuri kasutades lõualuusse ava. Seejuures on oluline, et puur liiguks aeglaselt ja saaks piisavalt jahutust. Liiga kõrge temperatuur puurimisel kahjustab luud ja vähendab selle võimet implantaati endasse integreerida.
Puurimise järel kinnitatakse avasse implantaadipost. Tavaliselt jääb see igeme alla ja hakkab seal luusse integreeruma. See võtab ülalõua puhul kuus ja alalõua puhul kolm kuud. Implantaadipostide läbimõõt valitakse vastavalt patsiendi lõualuu iseärasustele. Implantaadiposti pikkus võib ulatuda koguni 1,7 sentimeetrini.

Kui implantaat on luuga integreerunud, kinnitatakse sinna külge vaheosa, millele omakorda ehitatakse hambakroon. Oluline on, et vaheosa ja posti vahele ei jääks vahet, kuhu saaksid peituda põletikku tekitavad bakterid. Selle vältimiseks on implantaaditootjad välja mõelnud mitmesuguseid lahendusi, näiteks kasutatakse koonusekujulisi liitekohti.

Leidub ka implantaate, mis koosnevad ühest tükist, see tähendab, et post jääb integreerumise ajaks läbi igeme välja turritama. Neid on kirurgidel keerulisem vajaliku täpsusega paigaldada, samas jäävad ära probleemid posti ja vahekohtadega.
Meeste lõualuud surutakse tavaolukorras kokku jõuga kuni 574 njuutonit, naiste lõualuud kuni 384 njuutonit, mõnedel andmetel isegi tugevamini. Vaid mehaaniliselt, ilma implantaadiposti luusse integreerimata oleks raske tagada seda, et implantaat selliste jõudude juures pikaks ajaks paigale jääks.

Juhul, kui võib eeldada, et patsiendi enda luud ei suuda implantaadiposti kinni hoida, kasutatakse looduse puudujääkide korvamiseks mitmesuguseid lahendusi, näiteks tõstetakse põskkoopa põhja ja kasvatatakse selle alla tehisluu või siirdatakse patsiendi enda luid mujalt.