Kuidas käsigranaat tapab?

 (23)
Kuidas käsigranaat tapab?
TopFoto/Scanpix

Granaat on oma nime saanud granaatõuna, maitsva ja tervisliku puuvilja järgi. Nimi nimeks, kuid tegelikkuses kujunes käsigranaat 20. sajandi lahingutes tihti ebatervislikuks, koguni tapvaks relvaks. Kuidas granaat tapab?

Tšehhi kirjaniku Jaroslav Hašeki jutustus «Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil» võinuks alata pisut teisiti, kui sõjatööstus suutnuks 1914. aastaks luua võimsamaid ja kergemini kasutatavaid granaate. Õige pisut, aga siiski – teisiti, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.

Esimese maailmasõjaga oleks ilmselt läinud siiski umbes nii nagu läks. Ei leidu just palju ajaloolasi, kes võiksid kinnitada, et ilmasõja alguse peamiseks põhjuseks oli ertshertsog Ferdinandi mõrvamine Sarajevos 1914. aasta 28. juunil.

Ega vist olnuks vahet, kui Ferdinand saanuks kuulide asemel surma granaadiplahvatuse läbi loetud minutid varem. Fakt, et atentaadikatses oli kasutuses Serbia päritolu granaat, andis Austriale küll ühe ajendeist süüdistada rünnakus Serbiat – ent kui granaati poleks leitud, poleks muutunud midagi, sest leidus veel hulganisti teisi ajendeid.

Balkanil I maailmasõjas laialdaselt kasutatud ning Serbia armee koloneli Miloš Vasići järgi nime saanud granaat Vasićka, millega üritati Ferdinandi tappa enne saatuslikke laske, oli isegi selle atentaadi ajaks juba lootusetult vananenud ega vastanud loomulikult peagi algava sõja nõuetele. Nii pidigi Hašek suurejoonelise vereloigu kirjeldamise asemel raamatu avalehtedel hoopis mõrvari «levolverist» jahuma.

Sündmused, mille granaat ja sellele järgnenud lasud vähemalt näiliselt käivitasid, panid aga kõik sõjas osalenud riigid otsima uut täiuslikku tapariista – vastase tapariistadest paremat granaati. Käsigranaat, mis vahepeal justkui varjusurmas olnud, sai uue hingamise I ja II maailmasõjas ning on konfliktipiirkondades ohtliku kaitse- ja ründerelvana kasutuses tänapäevalgi.

Olenevalt sellest, mida esimeseks granaadiks lugeda, ulatuvad selle relva juured kas Bütsantsi või Hiinasse. Kui Bütsantsi sõdurid kasutasid keiser Leo III ajal Kreeka tule anumaid, mida nad vaenlaste sõdurite pihta heitsid, siis 10. sajandiks oli see kunst Lähis-Ida kaudu jõudnud ka hiinlasteni. Songi dünastia valitsusajal pakkisid Hiina sõdurid keraamilistesse ja metallmahutitesse püssirohtu ning heitsid need vaenlaste suunas ja panid mahutid plahvatama.

Ajakirja Tarkade Klubi veebruarinumbris:
  • Eesti suusaedu salaretsept
  • Kõrbehommik surikaatidega
  • Rahvusvaheline looduskaitsja Kalev Sepp
  • 2008. aasta suurimad teadusläbimurded
  • Mis aitab pohmelli vastu
  • Darwini suure idee sünnilugu
  • 17. sajandist pärinevad andmed granaatide kasutamisest Euroopas. Katseid ei saatnud eriline edu. Ometi hakkasid relvad taas populaarsust koguma 19. sajandil Krimmi sõjas ning Ameerika kodusõjas. 20. sajandi alguses, I maailmasõja käigus, muutus granaatide areng eriti kiireks.

    I maailmasõja alguseks olid granaatide hulga poolest vastastega võrreldes eelisseisus sakslased, kel oli sõja alguseks korralik granaadivaru. Sakslaste kuulsaimaks granaadiks I maailmasõjas kujunes Stielhandgranate, viskamise hõlbustamiseks puupulga otsa kinnitatud metallgranaat, mis peagi sai Saksa sõdurite külvatud surma sümboliks.

    Kuna britid ei olnud oma granaaditööstuse saavutuse, «Mark 1» tüüpi käsigranaadiga kuigi rahul – see kippus mõnikord juba viskajate endi kaevikus plahvatama –, siis kasutasid nad esialgu hulgaliselt mitmesuguseid isevalmistatud granaate. Sama tegid venelased. Brittide kurikuulsaimaks granaadiks I maailmasõjas oli mitmetes suurtes lahingutes surma külvanud «Number 5».

    Igal juhul sai suuremale osale I maailmasõja osalistele selgeks, et jalaväerelvadena tasub kasutada käsigranaate, mis plahvatavad teatud aja möödudes splindi eemaldamisest, mitte neid, mis plahvatavad kokkupõrkel maapinnaga.

    Kokkupõrkel plahvatavaid granaate, mida esialgu suurtes kogustes toodeti, pelgasid kasutada nii Saksa kui Briti sõdurid. Nende eeliseks oli küll tõsiasi, et vaenlane ei saanud lõhkekeha viskaja suunas tagasi heita, kuid sõdureid varitses pidevalt risk, et granaat plahvatab juba oma kaevikus.

    Loe veel

    20. sajandi konfliktides mängisid kõige olulisemat rolli käsigranaadid, mille viskamisjärgne viivitus saavutatakse keemiliselt: Splint eemaldatakse ning see lubab kokkusurutud vedru külge kinnitatud lööknõela liikuma. Lööknõel tabab tongi, seepeale tekib säde. Säde süütab aeglaselt põleva materjali riba. See on omakorda ühendatud detonaatoriga, väga kergesti süttiva ainega täidetud kapsliga. Detonaator plahvatab ja süütab granaati ümbritseva metallikihi all peituva lõhkeaine. Tekib tugev plahvatus, mille käigus lendavad granaadi väliskesta tükid laiali ümber plahvatuskoha ning vigastavad vaenlase sõdureid, sõidukeid, hooneid jne.

    Mitmetes tänapäeva granaatides kasutatakse keemilise viivituse asemel hoopis elektroonikat, digitaalset taimerit ja elektrilist lööknõela. Tulevikus arendatakse seda tehnikat ilmselt veelgi edasi ning elektroonilisest granaadist saab uue aja sõdade norm.

    Maapinnaga kokkupuutel plahvatavaid granaate kasutatakse tänapäeval peamiselt relvadest lastuna. Viise, kuidas niisugune granaat plahvatama pannakse, on erinevaid. Enamasti peab laskeseade või granaadi liikumine (näiteks kui relvast lastud granaadid õhus pöörlevad, kasutatakse nende vinnastamiseks ära niisugusel liikumisel tekkivat tsentrifugaaljõudu) lõhkekeha kõigepealt plahvatusvõimeliseks muutma ning seejärel saab lööknõel kokkupõrkel plahvatuse tekitada.

    Tulevikusõdades leiavad ilmselt rakendamist ka elektroonilist positsioneerimissüsteemi sisaldavad relvadest tulistatavad granaadid, mille saab plahvatama panna täpselt ettenähtud paigas.

    Jäta kommentaar
    või kommenteeri anonüümselt
    Postitades kommentaari nõustud reeglitega
    Loe kommentaare Loe kommentaare