Kuidas ateistlik kommunism kogemata kirikut aitas

Hoolimata pühakodade küllusest linnapildis tuleb kirik kui institutsioon tänasele eestlasele enamasti meelde vaid jõulude või riigipühade ajal.

Traditsioonilise kiriku võim ühiskonnas on võrreldes valgustusajastueelse olukorraga vähenenud kõikjal Euroopas, vahendab Novaator.

Alar Kilp uuris oma väitekirjas, millist spetsiifilist mõju avaldasid kiriku võimu vähenemisele kommunistlikud režiimid.

Usuteaduskonnast akadeemilise alghariduse saanud Kilpi on kiriku ja võimu suhete küsimus huvitanud juba pikka aega.

Varem kirikuringkondadega seotud olnud mehe jaoks on religiooni ning poliitilise võimu uurimine omamoodi hobiks ja sestap on ka viimase tosina aasta kirjatükid valdavalt keskendunud sellele teemale.

Äsja väitekirja "Kiriku võim ühiskonnas, kultuuris ja poliitikas pärast kommunismi" kaitsnud Kilpi huvitab teadlasena kõik see, mida inimesed peavad religiooniks ning kuidas religioon ühiskonnas toimib.

"Kui ühiskonnas on olemas kiriklik võim, siis on ta oma täies jõus juhul, kui üks kirik esindab ühiskonnas religiooni, tõlgendab seda ja kehtestab ka põhiuskumused," selgitab Kilp oma uurimisvaldkonda. Inimestelt pole seejuures kunagi nõutud iseseisvat Piibli tundmist, küll aga jagatud usku Jeesuse sündimisse neitsist.

Kui viimasele lisanduvad uskumused patust ja lunastusest ning ühine osalemine usutalitustel, siis tekivad rituaalides jagatud tunded ning jagatud tunded kinnistavad ühise usu. Kiriku võim omakorda muutub üleühiskondlikuks, kui sellel on sidemeid riigivõimuga.

Loe pikemalt Novaatorist.