Viirus, mis usutavasti pidurdab loote arengut ja põhjustab mikrotsefaaliat ehk pisipeasust, võib suguelundkonda püsima jääda kuni kaheks aastaks.

Viirusekandjate endi jaoks pole see eriline probleem, kuid kui nad (või nende partner) peaks rasestuma, võib nakkus tulevasele lapsele tõsist ohtu kujutada.

Kaks aastat tundub liiga pikk aeg mille tahes säilitamiseks sügavkülmas, kuid meditsiinivallas on külmsäilituse kvaliteet oluliselt kõrgem kui koduses külmikus. Eriti just seemnerakke on võimalik meditsiiniliselt külmsäilitada väga palju kauem kui kaks aastat.

Külmutatud seemnevedelikku säilitatakse reeglina väikestes anumates, kuhu seda mahutatakse korraga 0,4-1,0 milliliitrit — see on umbes viiendik teelusikatäiest.

Pärast kogumist külmutatakse seemnevedelik vedela lämmastiku abil krüogeenselt ja säilitatakse madalal temperatuuril, kuni tekib vajadus see üles sulatada ja seda viljastamiseks kasutada.

Praegu on naisterahva edukaks viljastamiseks kasutatud külmutatud seemnerakkude säilitusaja rekord koguni 22 aastat.

Muretsemiseks, kuidas külmutamine ja sulatamine seemnerakkudele mõjuvad, põhjust pole.

Katsed on näidanud, et DNA lagunemise määr on üsna väike isegi pärast kolme järjestikust külmutamis-sulatamistsüklit ning et külmutatud seemnerakkudest sigitatud laste hulgas pole kromosoomi-anomaaliad või kaasasündinud defektid valdavamad kui elanikkonnas keskmiselt.