Mullu oktoobris žurnaalis Nature ilmunud uurimus järeldas, et inimese eluea ülempiir paistab olevat peatunud kusagil 115 eluaasta juures.

Nüüd aga on ilmnenud tõendeid, mis viitavad hoopis teistsugusele võimalusele — nimelt, et inimese eluea pikkusel polegi tuvastatavat ülempiiri!

Väga pikalt elanud inimeste elud on uurijatele suurt huvi pakkunud juba sajandeid, kuid alles viimastel kümnenditel on meil olnud võimalik analüüsida tavatu pikaealisuse geneetilisi aluseid.

Rühm Kanada McGilli ülikooli biolooge Bryan G. Hughesi ja Siegfried Hekimi juhtimisel on analüüsinud nelja riigi — USA, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Jaapani — kõige pikaealisemate kodanike elukaari. Analüüsi hõlmati iga riigi eakaimad kodanikud iga aasta seisuga alates 1968. aastast.

Uurijad järeldasid analüüsi tulemuste põhjal, et puuduvad igasugused tõendid selle kohta, nagu võiks inimese elueal olla ületamatu ülempiir. Isegi kui selline ülempiir peaks olemas olema, pole selleni seni veel jõutud ning seda pole kuidagi tuvastatud.

„Me lihtsalt ei tea, kus see ülempiir olla võiks,“ nentis Hekimi. „Nii kõige kõrgemad vanused kui ka keskmine eluiga võivad prognoositavas tulevikus kasvamist jätkata.“

Keskmine eluiga on reeglina tõusnud käsikäes sissetulekuga ühe elaniku kohta; kõrgeima eluea piir paistab kerkivat samadel alustel. Eakuse ülempiiri võivad kergitada nii tehnika ja tervishoiu areng kui ka elutingimuste paranemine.

„Kolmsada aastat tagasi olid paljude inimeste elud üsna lühikesed. Kui oleksime toonastele inimestele öelnud, et ühel päeval võib suurem osa meist elada saja-aastaseks, oleksid nad meid hulluks pidanud,“ rõhutas Hekimi.