Kui digitehnoloogia kohtub humanitaarteadustega



Kui digitehnoloogia kohtub humanitaarteadustega
Foto: TLÜ

Digitehnoloogia kiire areng on põhjustanud humanitaarias omalaadi pöörde, avanud uued võimalused inimese, tema mõtlemise ja loomingu uurimiseks.

Paljusid meid huvitab, mida tähendab olla inimene, mis eristab meid teistest elusolenditest, kuidas suutlikkus mäletada, ajas tagasi ja edasi rännata, tulevikku ette kujutada, lugeda ja kirjutada on meist teinud need, kes me praegu oleme.

Kõigi nende ja paljude teiste teemade uurimisega on juba sajandeid tegeletud humanitaarteaduste valdkonnas. Arvukad ajaloolased, arheoloogid, etnoloogid, filoloogid, filosoofid, teoloogid, filmi-, kunsti-, kirjandus- ja muusikateadlased on aidanud mõista inimmõtlemise, -käitumise ja -loovuse arengut ning eripärasid.

Omalaadne digipööre

„Digitaalne pööre” on aga avanud sootuks uued võimalused inimese, tema mõtlemise ja loomingu uurimiseks. Sellest võrsunud uut suunda humanitaarteadustes on hakatud nimetama digihumanitaariaks (inglise digital humanities). Nimetus ise on vaevalt tosin aastat vana, kuigi humanitaaride huvi arvutite ja digitehnoloogia vastu on mõistagi palju varasem, enne seda kasutati lihtsalt teisi nimesid (“arvutushumanitaaria” jms).

Digihumanitaaria on valdkond, kus digiajastu tehnoloogilisi võimalusi kasutatakse tavapärases humanitaarses õppe- ja teadustöös. Kuid nii nagu iga uus analüüsimeetod, lubab ka digitehnoloogiline vaatenurk püstitada humanitaaridel uusi küsimusi, konstrueerida uusi uurimisobjekte, pakkuda uusi tõlgendusi ja nende esitamise võimalusi.

Loe veel

Seotud lood:

Mitte vaid andmeanalüüs

Digihumanitaaria üks eripära on suutlikkus analüüsida suuri andmemassiive, uurida kõike seda, mis varem käis üle jõu ühele teadlasele, ent on lapsemäng piisavalt võimsale arvutile.
Tõsi, tänapäeva digihumanitaariat ei pea taandama vaid suurte andmete (big data) analüüsile. Tekstikaeve, andmeanalüüsi ja sõnastatistika kõrvale on juba mõne aja eest siginenud piltide, helide, asjade digitaalne uurimine, kus rõhk on pigem kvalitatiivsetel mudelitel, visualiseerimisel, transmeedia lahendustel jne.

Kuigi digihumanitaariat on selle nime all viimase kümnekonna aasta vältel jõuliselt kehtestatud, võib oletada, et ei lähe palju aega, kui eesliide “digi” kaob vaikselt unarusse ja alles jääb vaid tavapärane ‘humanitaaria’ (sama laieneb terminitele nagu digitelevisioon või digiretsept). Täpselt nõnda, nagu me ei räägi enam elektritrammist, vaid lihtsalt trammist, sest keegi ei mäleta, et kunagi sõitis ka hobutramm.

Uuelaadne koostöö

Digitehnoloogiaga kohtumisest on humanitaarteadustel aga palju võita, teha veel üks oluline samm edasi inimese paremal mõistmisel. TLÜ humanitaarteaduste instituut (TÜHI) alustab koostöös digitehnoloogiate instituudiga sügisel digihumanitaaria uue kõrvaleriala õpetamisega bakalaureuseastmes.

See on Eestis esimene digihumanitaaria õppekava, mis pakub võimaluse 48 EAP ulatuses omandada olulisemad teoreetilised ja praktilised teadmised uuest ja kiiresti arenevast interdistsiplinaarsest valdkonnast. Kõik huvilised on oodatud kaasa lööma!

Marek Tamm
Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor

Loe lisaks siit.

FORTE TOP

Viimased uudised