Kosmosesüstikud muutuvad seksikamaks: salenevad ja kaotavad kaalu
Minikosmosesüstik X-37B oli mehitamata ning selle esimese reisi täpset eesmärki hoiti poolenisti saladuses. Missiooni varjati osaliselt seetõttu, et kosmosesüstikute uue põlvkonna väljatöötamisega olid tegelema hakanud ameerika kaitsejõud. Paljud kritiseerijad ongi nüüd hakanud muretsema, et rahumeelsete kosmosesüstikute aeg on möödas ning et järgmise põlvkonna kosmosesõidukid teenivad juba eeskätt sõjalisi huve, kirjutab Imeline Teadus.
Varem tegeles kosmosesüstikute väljatöötamisega NASA, ameerika kosmoselendusid korraldav tsiviilorganisatsioon. Kuid 2004. aastal andis NASA oma sellealase töö ameerika õhujõududele üle. X-37B-d, mis võlgneb tänu oma olemasolu eest eeskätt USA õhujõudude sõjatehnika arendusametile DARPA, kirjeldataksegi järgmise põlvkonna kosmosesüstikute võimaliku prototüübina.
Tema esimene katselend toimus 22. aprillil 2010. aastal. Veidi enne keskööd GMT aja järgi tõusis suur Atlas-rakett õhku ja saatis seejärel peatselt orbiidile minisüstiku. Ameerika kaitsejõud peitsid tookord oma kaarte hoolikalt ega avalikustanud näiteks üksikasju minisüstiku orbiidi kohta. Kuid kohe hakkasid tegutsema kogu maailma amatöörastronoomid, kes jälgisid uut kosmosesõidukit öötaevas ja oskasid juba õige peatselt öelda, et X-37B-l kulub ümber Maa ühe tiiru tegemiseks 90 minutit ning et selle orbiit on 401–422 kilomeetri kõrgusel maapinnast. Järgnevatel kuudel muudeti kosmosesüstiku orbiiti mitmel korral. Kui prototüüp ükskord maandub, toimub see automaatselt – kõige järgi otsustades saab maandumiskohaks Vandenbergi õhujõudude baas Californias.
Katseeksemplar on väike kääbus
Võrreldes kosmoselaevadega, mida me oleme harjunud fotodel nägema, on X-37B täiesti alamõõduline. Kuid tema väline sarnasus meile tuntud kosmosesõidukitega, mille miniväljaannet ta meenutab, on petlik, sest tegelikult sisaldab X-37B palju uuendusi.
Näiteks kui varem kasutati kosmosesüstikute tiibade ja sabatüüri juhtimiseks tavaliselt hüdraulilisi juhtimissüsteeme, siis X-37B on täielikult varustatud väikeste elektromehaaniliste ajamitega, mis muudavad süstiku palju kergemaks, kuna puudub vajadus voolikute ja hüdraulikavedelike järele. Võib öelda, et siin võidutseb elektroonika, nagu ka reisilennukites.
Ka väliskatet on muudetud. Varem kasutati keraamilisi plaate, mis suudavad vastu pidada kuumusele, mis tekib maandumisel, kui kosmosesüstik läbi atmosfääri liigub. X-37B kuumuskaitsekilp on aga valmistatud komposiitmaterjalist, mis talub ülisuurt koormust, mille tekitab kosmosesüstiku sukeldumine atmosfääri 25-kordsel helikiirusel. Materjali töötas välja NASA veel siis, kui ta uute kosmosesüstikute väljatöötamisega tegeles. Ka süstiku sabaosa on muudetud ning sabatüürid moodustavad nüüd V-kujutise. See hõlbustab kosmosesüstiku maandumist. Pardal olevate aparaatide toiteks kasutatakse nüüd päikesepatareisid ja liitium-ioonakusid seniste kütuseelementide asemel.
Kaugjuhitav kosmosesõiduk sarnaneb rahvaautole
X-37B prooviversioon oli mehitamata ja see tähendas suurt kokkuhoidu kaalus. Osaliselt seetõttu, et ei olnud vaja seadmeid, mis kabiinis õhurõhku hoiaksid, ja osaliselt seepärast, et kaasa ei olnud vaja vedada astronautide kosmoses viibimiseks vajalikku varustust.
Väikesed paindlikud kosmosesüstikud vastavad ülihästi sõjaväelaste kõikidele soovidele. Üks ameerika õhujõududes töötanud teadlane on võrrelnud varasemaid kosmosesüstikuid suure raske veoautoga ja uut X-37B-d rahvaautoga.
Kosmosesüstik lennutati esimest korda üles 1981. aastal, kuid sellele eelnes 12 aastat kavandamist ja katsetusi. Eesmärgiks oli ehitada selline sõiduk, mille saaks orbiidile viia ja mis pärast ülesande täitmist maanduks nagu lennuk, nii et seda oleks võimalik taaskasutada. Konstrueeriti kosmosesüstikud, mis suudavad orbiidile kanda kuni kaheksa astronauti 5–16 päevaks. Need võivad kaasa võtta 22,7 tonnise koorma ja esialgse idee kohaselt pidid nad kaasa võtma ka satelliidid ja need orbiidile lähetama. Kuid selgus, et satelliite on odavam orbiidile saata rakettide abil ning kosmosesüstikuid hakati seejärel kasutama eeskätt Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) ja kosmoseteleskoobi Hubble seadmete kohaletoimetamiseks.
Kosmosesüstikute lennud ei ole muutunud nii sagedaseks nagu esialgu kavandati. Kavatsuste kohaselt pidi toimuma üks start nädalas, kuid nende 30 aasta jooksul, mil süstikuid on kasutatud, on toimunud vaid 133 missiooni ja ükski süstikutest ei ole teinud 100 lendu, milleks need on ette nähtud – kosmosesüstik Discovery rekordiks on 38 missiooni.
Praegu kasutusel olevad kosmosesüstikud on hakanud pensionile minema. 2011. aastal kavatsetakse neid kasutada vaid kahe missiooni täitmiseks ja seejärel kõrvaldatakse nad kõik vähehaaval kasutuselt. Tänapäeval on viiest ehitatud kosmosesüstikust alles ainult kolm: Atlantis, Discovery ja Endeavour. Kosmosesüstik Challenger hävis startimisel 1986. aastal ja Columbia kukkus alla vahetult enne maandumist 2003. aastal. Mõlemal korral hukkusid kõik pardal olnud seitse inimest.
Unistuste kosmosesõiduk jõuab kosmosesse omal jõul
NASA teatas 2004. aastal, et kosmosesüstikute kasutamine lõpetatakse järk-järgult. Seetõttu koostati hulgaliselt kavandeid nende asendajate kohta, sest vajadus kosmosesõidukite järele on endiselt suur: näiteks on neid vaja Rahvusvahelise Kosmosejaama varustamiseks.
Väga tulus turg oleks olemas kosmoselaevadele, mis hõlpsalt, odavalt ja turvaliselt viiksid satelliidid nende orbiidile, sest praegu tuleb satelliidi ülessaatmist oodata aastaid. Paljud uute kosmosesüstikute kavandid ei ole aga visandite staadiumist kaugemale jõudnud, sest ülesanne on palju keerulisem, kui see paistab.
Ideaalne oleks kosmosesõiduk, mis omal jõul suudaks end Maast lahti rebida ja tõuseks nii kõrgele, et võiks hakata tiirlema ümber Maa ning pärast oma ülesande täitmist maanduks tavalisele lennuväljale ning oleks lühikese ettevalmistuse järel valmis uueks kosmosetuuriks. Kuid päriselus ei lähe kõik nii libedalt. Kõige suuremaks väljakutseks on kosmosesõiduki orbiidile viimiseks vajaliku kütuse suur kogus. Ja isegi kõige parem kütus võtab nii palju ruumi, et koorma jaoks jääb seda liiga vähe.
Seetõttu lastakse traditsioonilise lahenduse kohaselt raske töö ära teha kanderaketil, mis annab kosmosesüstikule vajaliku kiiruse ja vabastab selle alles siis, kui see omal jõul suudab jõuda nii kaugele kosmosesse, et hakkab liikuma mööda orbiiti. Kuigi on tohutul hulgal ideid selle kohta, kuidas kosmosesüstik iseseisvamaks muuta, ei viita miski sellele, et suurte kanderakettide aeg oleks ümber saamas – vähemalt kosmosesüstikute orbiidiletoimetajatena vajatakse nende teeneid ka edaspidi.
X-37B väljatöötamise raames sõlmis DARPA lepingu lennukikonstruktori Burt Rutaniga, kes 2004. aastal võitis ihaldatud Ansari X auhinna, kui ta erakosmoselennuk SpaceShip One jõudis rohkem kui 100 km kõrgusele Maast. Esimesed 16 kilomeetrit kandis kosmoselennukit enda all erikonstruktsiooniga lennuk White Knight (Valge Rüütel), mida 2006. aastal kasutati ka X-37B nn kukutamiskatseks. Selle katse käigus tõstis White Knight X-37B üles ja laskis ta siis lahti, misjärel kosmosesüstik maandati kaugjuhtimise teel. Esimene maandumine ei läinud päriselt kavatsuste kohaselt, sest X-37B sõitis veidi maandumisrajalt välja ja sai mõned kriimud, kuid järgmised kukutamiskatsed sujusid juba ladusalt.
Kosmoselennuk võib olla luurelennuk
X-37B-ga seotud sõjalised huvid on ilmsed. Väike paindlik kosmosesüstik võib näiteks vaid mõne tunniga viia satelliidi orbiidile, kandes selle kosmosesse ja vabastades seal, samal ajal kui tavaliselt kulub satelliidi ülessaatmise ettevalmistustele aastaid. Kosmosesõidukit saab kasutada ka erilise ülikõrgel lendava luurelennukina, mille orbiiti on lihtne muuta. Kriisiolukorras jõuab kosmosesüstik välkkiirelt mistahes maailma piirkonda ja võib seda oma orbiidilt jälgida, samuti võib ta seda piirkonda vajaduse korral oma relvadega rünnata. Kui kosmosesüstik on mehitamata, võib see jääda orbiidile kuni 270 päevaks, mis ületab 16–17 korda praeguste mehitatud kosmosesüstikute orbiidilviibimise aega.
Kriitikud kardavad, et uued kosmosesüstikud võivad kosmoses valla päästa uue võidurelvastumise. X-37B katsetamist kritiseeriti ajakirjas „China Daily”, viidates kosmosevõidurelvastumise ohu võimalusele.
Kriitikud kardavad ka seda, et X-37B-d võib kasutada isegi pommituslennukina. Põhimõtteliselt võivad kosmosesüstiku lastiks olla täpsuspommid, mis visatakse alla suurelt kõrguselt ja suunatakse seejärel kaugjuhtimise teel sihtmärgile, milleks võib näiteks olla suur punker. Kosmosesüstiku jaoks, mida kasutatakse pommituslennukina, on mis tahes maismaal asuv objekt tabamisulatuses vaid mõnetunnise lennu järel.
Kuid X-37B võib kasutada ka palju rahumeelsematel eesmärkidel. Näiteks satelliitide kütusega varustamiseks, pikendades sellega nende eluiga. Robotkäega varustatud X-37B suudab teha väiksemaid remonditöid satelliitidel, näiteks välja vahetada kulunud päikesepatarei. Kas X-37B-st tegelikult saab kosmosesüstikute väljavahetaja, on praegu veel vara otsustada. Igatahes võib see olla eeskujuks järgmise põlvkonna kosmosesüstikute loomisel ja 2011. aastal toimuv uus katsemissioon jätkab uue kosmosesüstiku väljatöötamist ja täiustamist.
