Loomulikult oli sotsiaalteadlastel õigus, et kogu ühiskond ei saa korraga rikkaks, aga põhiline, mida nad esile kutsusid, väljendub igikestvas üldrahvalikus virisemises. Täna me teame isiklikust kogemusest, et majanduskasvu puudumine tähendab hoopis rohkem halba. Majanduslanguses töökohad kaovad, neid juurde ei loo, isegi siis, kui kogu rahvas vormilisele riigi palgale võtta. Ka stagnatsioonis, nagu Eestis praegu, töökohti juurde ei teki, igatahes mitte selles tempos, nagu kõige radikaalsem osa ühiskonnast nõuab.

Majanduskasv pole mingi müstiline-mütoloogiline tont, mis mööda Euroopat liikuvat, majanduskasv tähendab just seda, et meil kõigil oleks töökoht olemas, toit laual ja riided seljas. Just majanduslangus võttis inimestelt töö, mitte “kole kapitalism oma koleda majanduskasvuga.” Majanduskasv eeldab aga ekspordi, tarbimise ja ka investeerimise kasvu, mis kokku looks uut väärtust. Eelistada üht teisele, oleks üsna lühinägelik.

Aeg ka sajand edasi vaadata

Ja kui me tahame lõpuks sellest virisemise igavesest keerisest lahti saada, peaks me leidma võimalusi kasvatada just jõukust, kogu riigis tervikuna. Investeeringud on selle asja nimeks, nii riigilt kui ka igaühelt meist. Ja selles suhtes on vältimatu, et Eesti leiab endas jõudu investeerida ka kohalikesse suurprojektidesse, olgu selleks siis Rail Baltic, Haapsalu raudtee, Peterburi kiirraudtee, või kasvõi Saaremaa sild. Kunagi 22. sajandil ehk ka Helsingi-tunnel. Riigiplaneerimisel tulebki nii kaugele ette näha.

Kunagi, 19. sajandi lõpus anti Viljandimaal mõisnikele valida, kust läheb rajatav Tallinn-Viljandi raudtee. Reegoldi mõisnik keeldus, ja kui paljud meist enam sellest kohast kuulnudki on? Olustvere mõisnik nõustus, ja see koht kasvas Eesti aja lõpuks ligemale 2500 elanikuga asulaks. Raudtee on teinud Tapast, Keilast, Jõgevast, jne linnad, raudtee avas ka inimestele maalt võimaluse Tallinna-vahet liikuda. Maaelu having algas küll küüditamistega 1949. aastal, ja leidis uue laine kolhoosikorra hävingu ajal, ja kuni me ei leia võimalust ka kohalikku ellu, väljaspool Tallinna investeerida, jääbki Eesti ainsaks tõmbekeskuseks Soome.

Tallinn ilmselgelt ei suuda kogu Eestit majutada ja tööga varustada. Regionaalpoliitika sisuks peaks olema siiski heaolu kasv, mitte valdade töökohtade vähendamine. Sõjaeelse aja heaolu kasvas Eestis just raudteede ja maanteede umber, ja lõplik häving saabus üheksakümnendate omakorda raudteede ja bussiliinide sulgemisega.  Läänes sellises mahus väljasuremist naljalt ei näe ja raudtee on ikka veel tulevikku vaatav transpordiliik. Seega ka Rail Baltic on vaid üks, vajalik infrastruktuuri suurehitis, mis aitaks lõpuks Eesti elu hävingule lõppu teha.

Virisemine töökohti ei loo

Kuidas aidata kaasa töökohtade tekkele ja heaolu levikule nüüd ja praegu, just selles on küsimus. Kas muutume tõesti riigiks, mis ei tarbi, ei ehita, ei investeri ja jääb igaveseks mingit mütoloogilist unistusteriiki taga nutma, mis iialgi ei saagi jalgu alla? Või hakkame lõpuks end tõsiselt võtma, tootma või ehitama asju, mis aitavad kohalikku elu jalule, toovad raha sisse, aitavad töökohti luua, kõrgemat palka teenida ja seega ka paremini elada. Selleks pole vaja mingit Dubai metrood, piisab esialgu Rail Balticust ja paremgi veel, kui me vaid sellega ei piirdu. Riik vajab ülesehitust ja mitte alles saja aasta pärast.

Virisemine, blokeerimine ja õõnestamine igatahes uusi töökohti ei loo. Ja igasuguste ära-tarbi-täna, ära-ehita-täna, ära-investeeri-täna kampaaniatega võtame me vaid töö müüjalt, töölistelt, ehitajatelt, mitte “kapitalistilt.” Nõukaajalgi ei nähtud siin nii suurt õõnestamist, kui kampaania korras tänases Eestis. Omas riigis.