Ma ei vaidle vastu — feministide teooria on totter ega vääri leheruumi isegi naeruvääristamiseks. Ometi ei tohi feminismi käsitluses välistada selle raskesti seletatava õpetuse arvukaid praktilisi ja vägagi positiivseid väljundeid. Ilma rakendusliku naisõigusluseta oleks elu palju halvem.

Ma ei tea täpselt kuidas ja ausalt öeldes see mind ka ei huvita, õnnestus naistel kusagil varastel kuuekümnendatel iseennast ja mehi veenda selles, et isastel on õigus köögis sekeldada: nõusid pesta, kokata, pesu valgendada ja muu säärasega tegeleda. Mõeldud-tehtud.

Mainitud aktsioon, mille taga polnud muud kui kaastunde väljapressimine, laiskus ja upsakus oleks jäänud naiste järjekordseks arulagedaks kampaaniaks, kui selle mõju meessoole poleks olnud sõna otseses mõttes inspireeriv.

Kui naisolendi lähedus või paremal juhul inspireerida kauneid kunste, siis mainitud seltskonna lahkumine köögist tõi kaasa ajaloos seninägematu insenerimõtte puhangu. Eks ole insenere ennegi nähtud aga üldjuhul rakendasid ka kõige rajumad geeniused, näiteks kas või Leonardo, oma ande sõjakunstide teenistusse.

Feministide märatsushoo järel kööki pagendatud või pagenud mehed mõtlesid lühikese aja jooksul välja ja rakendasid seeriatootmisse hämmastavalt laia valiku kodumasinaid — tolmuimejad, pesumasinad, kõikvõimalikud uued ja tõhusad pliiditüübid, mootoriga mikserid, kohvimasinad ning külmutuskapid muutsid orjatalli mainega köögid maapealseks paradiisiks.

Ma väidan seda, et ühe soo diskrimineerimine teise poolt, ei ole alati põhjendatud. Me võime naised sulgeda päikese kustumiseni kuivkäimlasse aga nad ei jõua kunagi loputuskasti leiutamiseni. Meeste ahistamine ja orjastamine annab aga vägagi häid tulemusi. Näiteks veekeedukannu.

On aeg teha juhtunust kaugeleulatuvaid järeldusi: mehi ongi vaja kottida ja alandada, inimkonna helge tuleviku huvides tuleb mehed suunata kriisikolletesse nagu oli seda primitiivse tehnikaga varustatud köök viiskümmend aastat tagasi.

Sõjad pole tänapäeval enam probleem, mehed on armeedesse mobiliseeritud ja sõjad on muutunud nii turvaliseks, et surma saavad praktiliselt ainult tsiviilisikud. Väide kehtib muidugi ainult tsiviliseeritud sõdade kohta, kus kasutatakse kõrgtehnoloogiat. Džunglimadinad, kus üksteist kaigaste ja matšeetedega taga aetakse on siiani ebameeldivalt verised. Ruanda näide.

Riigikogus ja kinnisvarasektoris valitseb kaos, esimesel pilgul tundub olevat tegu mehiste aladega. Ongi!

Tähtis on aga see, et ei riigikogus ega kinnisvaras ole keegi mobiliseeritud ega küüditatud, puha lihtsameelsed vabatahtlikud. Sellistele helget tulevikku ei raja, on tarvis sunniviisil parimad mehed Toompeale ja tellingutele suunata, muu abi puudumisel resoluutse jalahoobiga.

Kui kogu meessugu kinni püüda ja sundida toore jõuga midagi ebameeldivat tegema, siis kerkivad püramiidid kas või kivikirveste jõul ja hiina müür ehitatakse valmis mullast ja umbrohust.

Meestele on piitsa vaja, paremat piitsa kui feminism, aga meie tädistunud ühiskonnas säherdust sunnivahendit kahjuks ei ole.

* vt Väljataga, M. Impeerium, deemon ja poeetika. Kirjandusteooria kolmest mõistest. Keel ja Kirjandus, nr 9. 2007