Kellakeeramine - võimalus või vandenõu?
Kellakeeramise mõtte käis esimesena konkreetselt välja 1905. aastal prominentne Inglise ehitusettevõtja William Willet. Ühel oma varahommikusel ratsasõidul avastas praktilise meelega ettevõtja nördimusega, et londonlased magavad suure osa suvepäevast lihtsalt maha. Samuti ei meeldinud talle golfientusiastina, et viimased ringid tuli teha õhtuhämaruses. Lahendusena nägi ta suvist kellakeeramist tunni aja võrra edasi. Ametliku ettepaneku edastas aasta hiljem.
Vaatamata sellele, et Willet tegi oma plaanile hoogsat lobitööd kuni oma surmani 1915. aastal, oli veniv Esimene maailmasõda see, mis pani riike kella keerama. Esimesena keeras energia kokkuhoiu nimel kella 1916. aastal keiserlik Saksamaa koos oma liitlastega. Sellele järgnesid peatselt ka Inglismaa, suur osa tema liitlastest ning osaliselt ka Euroopa sõltumatud riigid.
Nõukogude Liidus ja Eesti NSV-s keerati kella esimest korda 1.aprillil 1981. aastal. 1980. aastate lõpus sai sellest Eestis poliitilise võitluse vahend ja nii ei olnud suveaega aastatel 1990 - 1996. Lühiajaliselt ei keeratud kella ka aastatel 2000 - 2001, kuid siis avastati, et sellest tekib segadus suhtlemisel Euroopaga ja 2002. aastal mindi taas tagasi suveajale.
Teadlased on kellakeeramist uurinud erinevate nurkade alt. Enamik uuringuid on jõudnud järeldusele, et tervisele tõuseb kellakeeramisest pigem kahju.
Et seda mõista, on kasulik teada, et inimese und ja ärkvelolekut mõjutavad kolm kella: päikese ööpäevane valguse ja soojuse tsükkel, tööpäeva rütm ja sisemine bioloogiline tsirkadiaankell. Tsirkadiaankell kontrollib organismi toimimist mitmel moel (uneaeg, vaimne ja füüsiline võimekus) ja häälestab bioloogilised funktsioonid kindlatele kellaaegadele päeval või öösel.
Reaalses elus sünkroniseerub tsirkadiaanne kell tavaliselt väliskeskkonna signaalide mõjul päikesekella 24h tsükliga. Geeniteadlased on välja uurinud, et päiksevalgus „lülitab" imetajatel sisse osad geenid ja päikeseloojang jälle teised. Neid geene nimetatakse „imetajate rütmikella geenid" või lühemalt „kellageenid". Tavaline inimene saab nende olemasolust aimu tajudes, et valges on raskem magada. Küll on aga selgunud, et näiteks imetajate luustik kasvab ööpäevase bioloogilise rütmi ehk tsirkadiaankella järele.
Teadlaste hinnangul on rütmiliste bioloogiliste protsesside omavaheline ajaline koordinatsioon ja nende protsesside õige ajastatus väliskeskkonna tsüklitele ja nendega kohanemine olulise tähtsusega organismide tervise, eluvõimelisuse ja reproduktiivse edukuse seisukohalt.
Suveajale üleminekul nihkub aga inimese tööaeg, samal ajal kui keskkonna signaalid - näiteks päikesetõusu kellaeg - jäävad vastavaks aastaajale. Järjest enam selgub, et see muutus ei ole kõigile inimestele kergesti talutav.
Saksa teadlased uurisid paari aasta eest kaheksa nädala jooksul pärast kella keeramist inimeste ööpäevast aktiivsust ja mitmesuguseid une parameetreid. Selgus, et kui sügisese kellakeeramine järel kohanevad inimesed kergesti, siis kevadise kellakeeramise järel on inimestel suuri raskusi oma aktiivsuse viimisega varasemale ajale. See on eriti märgatav nn öökulli-tüüpi inimeste puhul.
Nende teadlaste andmetel inimeste tsirkadiaansüsteem ei kohane suveajale, mis võib omakorda avaldada mõju inimese füsioloogia normaalsetele aastaajalistele muutustele.
Tartu ülikooli emeriitprofessor Selma Teesalu on väitnud, et kellakeeramine mitte ainult ei põhjusta paljudel inimestele unehäireid ja stressi, vaid kustutab noorte meeste eluküünlaid.„Inimesed on paar nädalat oma õigest elurütmist väljas, häiritud on nii une- kui ärkveloleku ajad, söögirütmid. Eriti karmilt mõjub see lastele," on öelnud Teesalu.
Kellakeeramist on läbi aegade toetanud eelkõige äriinimesed, viidates majanduslikule kasule. Suveajale ülemineku tõttu sai New Yorgi maakler kaubelda Londoni börsil päevas tunni võrra kauem. Kui Eesti, erinevalt ülejänud Euroopast, jättis 2000-2001. aastal kella keeramata, kurtsid äriinimesed, et ajavahe tõttu teiste riikidega kasvasid ärikulud.
Kuna Euroopa Liit võttis 2001. aastal vastu suveajale ülemineku direktiivi, pole vähemalt lähemal ajal kellakeeramise suhtes midagi ette võtta. Mida siis teha?
Uneuuringuid tegevad teadlased soovitavad järgmist: nii kellakeeramisel eelneval kui ka järgneval ajal tuleb magada võimalikult kaua. Puhanud inimestel läheb uuele rütmile üleminek kergemalt.
