Kauaks jätkub tuumajaamadele kütust?

Tuumaelektrijaamad on üle maailma taas populaarsust kogumas. Kas ei või juhtuda, et tuumajaamade ehitamise buum toob kaasa uraani nappuse, sest suurenev nõudlus ressursi järgi, mille kaevandamismahte on raske kiirelt tõsta, toob kiirelt kaasa hinnatõusu, ja energianäljas inimkond sattub vihma käest räästa alla?

Rahvusvahelise tuumaenergiaagentuuri (NEA) andmetel jätkub uraanivarusid praeguse tarbimistempo juures veel paarisajaks aastaks. Üle maailma paiknevates tuumaelektrijaamades toodetakse iga aasta umbes 2,8 triljonit kilovatt-tundi elektrienergiat, vahendab

Novaator

ajakirja Scientific American artiklit.

Looduslik uraan kohe kasutamiseks ei kõlba. Seda tuleb enne rikastada ehk suurendada ühe uraani isotoobi (massiarvuga 235) kontsentratsiooni teise suhtes (massiarvuga 238). Selleks tuleb eemaldada umbes 85 protsenti raskemast uraani isotoobist. Ühest tonnist rikastatud uraanist saab toota 400 miljonit kilovatt-tundi elektrit. Kogu maailma tuumaelektrijaamad tarbivad kokku umbes 70 000 tonni looduslikku uraani aastas.

NEA andmetel ületavad teadaolevad uraanivarud 5,5 miljoni tonni piiri, kuid avastamata võib veel olla vähemalt kaks korda niipalju. Seega umbes 230 aasta varu praeguse tarbimise juures. Kaevandustehnoloogia arenemine võib seda arvu veel kahekordistada, arvab Marylandi ülikooli ekspert Steve Fetter.

Lisaks võivad arengud rikastamistehnoloogias ning kasutatud tuumakütuse puhastamine ja uuesti kasutusele võtmine tuumakütuse lõppemise aja veelgi kaugemale tulevikku nihutada. Lisaks on olemas veel üks pea ammendamatu uraanireservuaar, milleks on maailmameri. Sealt on põhimõtteliselt võimalik saada 4,5 miljardit tonni uraani, mis vastab umbes 60 000 aasta vajadusele praeguse tarbimise tempo juures.

Seega ei ole uraanivarude piiratus kasutatav argument tuumajaamade vastases võitluses. Tuumajaamadel on palju muid nõrku kohti, kust saab neid palju edukamalt rünnata. Nii varude suurus kui ka nende paiknemine suhteliselt stabiilsetes riikides (suurimad varud on Kanadal, Austraalial ja Kasahstanil) teevad uraanist tõenäoliselt hea kütuse veel sajanditeks või vähemalt niikauaks, kuni inimesed seda vajavad.