Kas vitamiinide söömisest on kasu?
Üks viimaseid sedasorti uuringuid tehti USA rahvusliku tervishoiuinstituudi naiste tervise uurimisasutuses Women’s Health Initiative, kus kaheksa aasta jooksul jälgiti 161 000 vanemas eas naise puhul multivitamiinide tarvitamist. Kuigi mõned varasemad uuringud on jõudnud järeldusele, et multivitamiinide tarvitamine langetab südamehaigustesse ja mõnda tüüpi vähkkasvajatesse haigestumise riski, ei leidnud ajakirjas The Archives on Internal Medicine ilmunud uuringu kokkuvõte multivitamiinidel selliseid soodsaid toimeid, vahendab ajakiri Tarkade Klubi.
Mullu lõppenud suures uuringus jälgiti kümne aasta jooksul 15 000 meesarsti ega leitud mingeid erinevusi südamehaigustesse või vähki haigestumises, olenemata sellest, kas nad võtsid E- ja C-vitamiini või mitte.
Oktoobris aga tõmbas 35 000 mehe peal tehtud uuring kriipsu peale lootustele, et E-vitamiini ja seleenipreparaatide tarbimine võiks alandada eesnäärmevähi riski.
Tarbijate jaoks on olukord siiski keerulisem — alatihti ilmub vastukäivaid uudiseid vitamiinide kasulikkuse kohta ning taoline uudistevoog tekitab mõnedes ekspertides meelepaha.
“Ma ei saa aru, miks avalikkus ei võta omaks korralike uuringute tulemusi,” ütleb Clevelandis asuva Glickmani uroloogia- ja neeruinstituudi juhataja ning eesnäärmevähi uuringu rahvuslik koordinaator. “Teadusuuringute käigus kogutud avalik informatsioon ei toeta rahva usku vitamiinide ja toidulisandite kasulikku mõjusse.” Igaüks vajab vitamiine, sest need on vajalikud toitained, mida inimkeha ise toota ei suuda. C-vitamiini nappus põhjustab skorbuuti, D-vitamiini puudus aga luude hõrenemist.
Tasakaalustatud toitumine pakub vajalikke toitaineid täiesti vajalikus koguses, lisaks sisaldavad tänapäeval paljud populaarsed toidukaubad veel lisakoguse vitamiine ja mineraale. Toitainete vaegusest põhjustatud haigused on USAs haruldusteks muutunud.
Nii või naa, enamik viimaste aastate suuri vitamiiniuuringuid on keskendunud mitte toitainete puudusele, vaid sellele, kas suurte vitamiinikoguste tarbimine võiks ennetada või leevendada tervet rida kroonilisi haigusi.
On ammu teada tõsiasi, et neil, kes söövad palju vitamiine sisaldavaid puu- ja juurvilju, esineb vähem südamehaigusi ja vähki. Küll pole aga selgust, kas samad vitamiinid tableti kujul võimaldavad saavutada sama efekti.
Jaanuaris avaldas USA rahvusliku vähiinstituudi ajakiri The Journal of the Cancer Institute juhtkirja, rõhutades, et enamik uuringutest pole kinnitanud, et vitamiinid võiksid vähi eest kaitsta. Siiski leidub üksikuid erandeid, näiteks on leitud, et kaltsiumi tarvitamine vähendas käärsooles vähieelsete polüüpide teket 15 protsenti.
Mõned vitamiiniuuringud on aga toonud välja hoopis vitamiinide tarvitamisest põhjustatud ootamatu negatiivse poole. Näiteks on kaks uuringut kinnitanud, et betakaroteeni tarvitajate seas esineb enam kopsuvähki. Samuti on foolhappe tarvitajate puhul täheldatud vähieelsete polüüpide suuremat esinemissagedust, võrreldes nendega, kes foolhappe asemel said katses platseebot.
Kahe aasta eest vaatles The Journal of the American Medical Association suremusnäitajaid randomiseeritud antioksüdantsete toidulisandite katsetes. 47 uuringus osales kokku 181 000 inimest ning antioksüdantsete preparaatide tarvitajate hulgas oli suremus 5 protsenti kõrgem. Põhisüüdlased olid A-vitamiin, betakaroteen ja E-vitamiin, seevastu C-vitamiin ja seleen ei mõjutanud suremusnäitajaid märkimisväärselt. “Me nimetame neid põhilisteks toitaineteks, sest seda nad ka on,” ütleb Marian L.
Neuhouser Seattle’is asuvast Fred Hutchinsoni vähiuuringukeskusest. “Kuid väga laialt on levinud mõtlemine, et vitamiinid ja mineraalained suudavad ennetada kõike, alates kurnatusest kuni vähi ja Alzheimeri tõveni. Seda pole aga teadus seni suutnud kinnitada.”
Vitamiinitootjate esindaja Andrew Shao sõnul püüab igaüks vastukäivatest infohulkadest mõistlikku iva leida. “Nii tarbijad kui uurijad peaksid muutma oma arvamust neisse toitainetesse. Tegu pole imerohuga.”
Tema sõnul võib probleem peituda selles, kuidas vitamiine uuritakse. Ravimite puhul on rusikareegliks randomiseeritud kliinilised katsed, mille käigus osa patisente saab uuritavat ravimit ning võrdlusrühm võtab platseebopille. Vitamiine saavad inimesed ka oma igapäevase toiduga, nii on raske vahet teha toiduga saadud ning uurimisobjektiks olevatel vitamiinidel.
Suurte vitamiinikoguste tarvitamisel võib olla aga tagajärgi, millest teadlased on alles viimasel ajal hakanud aru saama. Katseklaasi keskkonnas ahmivad vähirakud endisse C-vitamiini ning uuringute käigus on kasvajarakkudest leitud suuremas koguses C-vitamiini kui normaalsetest kudedest.
Antioksüdantsete vitamiinide müügiargumendiks on lubadus, et vitamiinid seovad vabu radikaale, mida seostatakse vananemise ja mitmete haigustega. Samas on aga osal neist vabadest radikaalidest oluline roll selles, et immuunsüsteem üldse korralikult toimiks, ning nii võib vabade radikaalide hävitamine tekitada tahtmatut kahju.
Põhja-Carolina ülikoolis tehtud uuringus oli üks rühm ajukasvajatega hiiri tavamenüül
ning teistel oli menüüs vitamiinikoguseid kärbitud. Neil hiirtel, kes vitamiine ei saanud, olid kasvajad väiksemad ning 20 protsenti kasvajarakkudest oli tabanud rakusurma faas, apoptoos, mida põhjustavad vabad radikaalid. Hiirtel, keda toideti tavamenüüga, oli vaid 3 protsenti kasvajarakkudest surnud.
“Enamik antioksüdante on ka prooksüdandid,” ütleb Illinoisi ülikooli patoloogiaosakonna professor Peter H. Gann. “Teatud kontekstis ja õiges kontsentratsioonis põhjustavad nad ise probleeme, selle asemel, et probleeme vältida.”
Teadlased on arvamusel, et tervisliku menüü kasulikkus seisneb puu- või juurvilja söömises, mitte neis leiduvates üksikutes vitamiinides. “Spargelkapsa või roheliste salatitaimede kasulikkus tervisele ei pruugi põhineda mingil üksikul ainel, mis neis taimedes leidub,” ütleb Gann “Miks võtta reduktsionistlik seisukoht ning noppida välja üks või kaks kemikaali, mida siis eraldiseisvana sisse võetakse?”
Vitamiiniuuringud jätkuvad aga endiselt. Näiteks püüavad teadlased leida vastust küsimusele, kas suures koguses toidulisandite võtmine võiks asendada puu- ja juurviljarohket menüü. Harvardi ülikooli teadlased püüavad 20 000 mehe ja naise peal selgitada, kas D-vitamiini dooside suurendamine võiks vähendada vähi või teiste krooniliste haiguste riski.
“D-vitamiin näib tõeliselt paljulubav,” ütleb Brighami naistekliiniku ennetava meditsiini valdkonna juhataja JoAnn E. Manson, kes on olnud kaastegev mitmete Harvardi vitamiiniuuringute juures. “Kuid meil tuleb minevikukogemustest õppida. Tuleb ära oodata suuremahuliste kliiniliste katsete tulemused, enne kui hakata suures koguses vitamiine kugistama.”
