“Lollus,” ütleb inglise kirjanduse professor Patrick Cheney. „Shakespeare’i autorluse kahtluse alla seadmine on puhas vandenõuteooria. Ma ei tea ühtegi tõsiseltvõetavat teadlast, kes kahtlustaks, et need luuletused ja näidendid kirjutas keegi teine kui William Shakespeare Stratford-upon-Avon-ist.”

Kahtlejate põhiargumendiks on väide, et Shakespeare’il polnud kirjutamiseks piisavalt haridust või kogemust. Cheney arvates on see väide vale — Shakespeare’i haridus oli korralik, osa sellest pärines Stratfordi grammatikakoolist, kuid ka täiskasvanuna ei jätnud ta õpinguid, vahendab Novaator Physorgi uudist.

Uuringud on näidanud, et isegi raamatukogude-eelsel ajal oli Shakespeare’il küllalt hea ligipääs raamatutele. „Shakespeare polnud mitte ainult geenius, vaid ka innustunud lugeja: peaaegu kõigi tema näidendite ja luuletuste intriigid pärinevad raamatutest,” ütles Cheney.

Autorluses kahtlejad osutavad ka, et õukonnaelu või võõraid maid kujutavate stseenide kirjutamiseks puudus maapiirkonnast pärit lihtinimesel Shakespeare’il vajalik kogemus.

Cheneyt need argumendid ei veena: „Hea kujutlusvõime omamiseks pole kunagi olnud vaja olla kõrget päritolu või palju reisinud,” märkis ta. „Kuningliku näitlemiskompanii liikmena oli Shakespeare’il piisavalt võimalusi välismaise õukonnaeluga tutvumiseks. Lisaks tuli kahtlemata abiks ajalooraamatute lugemine.”

Shakespeare’is kahtlejate lemmikteooria on, et näidendid kirjutas hoopis Oxfordi krahv. See teooria ei pea aga Cheney sõnul vett, sest Oxford suri 1604. aastal, kuid on olemas selged tõendid, et osa Shakespeare’i teostest on kirjutatud hiljem.

Autorluses kahtlemine on Cheney sõnul küllalt uus vandenõuteooria. „Üle kahesaja aasta pärast Shakespeare’i surma ei kahelnud keegi tema autorluses.”

19. sajandil tekkinud keskklass ei suutnus Cheney sõnul uskuda, et üks lihtne maapoiss võiks olla kirjutanud inglise kirjanduse olulisimad teosed. Need inimesed vaatavad aga mööda faktist, et olulisem osa tolleaegsest inglise kirjandusest on pärit töölisklassi sulest: „Ben Jonson oli ehitaja poeg, Edmund Spenser rätsepa poeg ning Christopher Marlowe lihuniku poeg.”

Cheney lisas: „Kui tudengid minu loengutesse tulevad, küsivad nad tõepoolest tavaliselt „Kas Shakespeare kirjutas tõesti ise oma näidendid?”. Kui nad minu loengutest lahkuvad, loodan, et nad küsivad pigem: „Kuidas juhtus nii, et maailma parim näidendikirjutaja kirjutas ka mõned kõige silmapaistvamad ingliskeelsed luuletused?” Shakespeare kirjutas tõepoolest kõik need näidendid ja luuletused. Lugege neid, vaadake neid, kuulake neid. See on William Shakespeare’i looming ning meie oluline kultuuriline pärand.”