Formaalset keeleteooriat ei pea ilmtingimata rakendama ainult keeleteaduses. Cambridge'i ülikooli matemaatikud Thomas Fink ja Yong Mao kasutasid seda 1999. aastal uute lipsusõlmede avastamiseks. Paar väljendas sõlmede tegemise reegleid sümbolite reana, mis esindasid protsessi kindlaid aspekte, näiteks voltimise suunda ja vajadust sõlme tegemine lõpetada, pistes lipsu laiema otsa läbi eelnevalt tekkinud silmuse. Formaalset keelt kasutades avastasid nad, et keigarid ei peaks õppima selgeks rohkem kui 85 sõlme tegemise viisi. Töö avaldati ajakirjas Nature.

Neli aastat hiljem esilinastus aga kultusfilmi „Matrix“ järg, mille tegelased paistsid muu hulgas silma seninägematu lipsumoega. Järgnevatel aastatel hakkasid internetis levima õpetused, kuidas sõlmida näiteks Merovingi või Trinity sõlme. Kunsti tahtis õppida ka Stockholmi Tehnoloogiainstituudi matemaatik Mikael Vejdemo-Johansson. Peagi avastas ta aga, et Finki ja Mao töö taoliste sõlmede tegemist ei kata.