"Tulemused olid ootamatud, kuna teised uuringud on näidanud, et inimestel, kes on lapsena pidanud kannatama puudust, esineb muretu lapsepõlvega inimestest rohkem tervisehäireid nagu südame- ja vaimuhaigused ning isegi vaimsete võimete mandumine," märkis uurimuse autor, Chicago Benjamin Rushi nimelise ülikooli meditsiinikeskuse doktor Lisa L. Barnes.

Uurimus hõlmas 6158 Chicago elanikku keskmise vanusega 75 eluaastat.

Katsealustele, kellest 62 protsenti olid mustanahalised, esitati küsimusi nende lapseea tervisliku seisundi, perekonna rahaliste võimaluste ning koduse õpikeskkonna kohta selle põhjal, kui sageli teised neile ette lugesid, lugusid pajatasid või nendega mängisid.

Seejärel mõõdeti katsealustel iga kolme aasta tagant kuni 16 aasta jooksul vastavate testidega kognitiivset suutlikkust, et näha, kas midagi on muutunud, vahendab AAN.

Neil 5,8 protsendil mustanahalistest katsealustest, kes möönsid, et olid mõnikord pidanud tühja kõhtu kannatama, oli võrreldes nendega, kes tundsid nälga haruharva või mitte kunagi, kognitiivse allakäigu tempo tõenäoliselt sageli või alati aeglasem, s.t nende vaimse mandumise määr oli keskeltläbi umbes kolmandiku võrra väiksem.

Ka neil 8,4 protsendil mustanahalistest katsealustest, kes tunnistasid, et olid 12. eluaastal olnud eakaaslastest oluliselt kõhnemad, ilmnes kognitiivse suutlikkuse aeglasem langus, mis oli samamoodi kolmandiku võrra väiksem kui neil, kes olid enda mäletamist mööda eakaaslastest kerekamad või nendega sama mõõtu.

Europiidsetel katsealustel seoseid lapsepõlves kogetud puuduse ja kognitiivsete võimete mandumise tempo vahel ei ilmnenud.

Barnes ei osanud öelda, miks lapsepõlves kogetud kõhutühjus inimesi kognitiivse allakäigu eest kaitsta võiks.

Üks tulemuse võimalik selgitus võib haakuda uurimusega, milles näidati, et tarbitavate kalorite hulga piiramine võib organismis pärssida kõrge vanusega seonduvate muudatuste ilmnemist ja pikendada eluiga.

Teise võimaliku selgituse aluseks on valikulise ellujäämise efekt. Pole välistatud, et uurimusse hõlmatud eakamad katsealused, kes lapseeas puudust kannatasid, on oma põlvkonna kõige karastunumad ja vastupidavamad esindajad; need, kelle puudus oli äärmuslikem, võisid surra juba enne kõrgesse ikka jõudmist.

Barnes märkis, et uurimuse tulemused jäid püsima ka pärast selliste tegurite nagu haridustaseme ja terviseprobleemide arvessevõtmist.

Samuti ei muutunud tulemused pärast analüüsi kordamist valimiga, millest kergekujulise diagnoosimata Alzheimeri tõvega inimeste uurimusse hõlmamise võimaluse välistamiseks olid kõrvaldatud kõik kognitiivse soorituse madalaima tasemega osalejad.

Kuna uurimusse hõlmatud europiidsetest katsealustest oli lapsepõlves puudust kannatama pidanud suhteliselt väike protsent, võis puuduse mõju kognitiivse soorituse pärssumise tempole nende puhul tuvastamatuks jääda, arvas Barnes.