Kas psühhedeelsed ained võivad teha õnnelikumaks?
Taju muutvad kemikaalid, mis pikka aega on olnud eelkõige keelatud uimastitega flirtiva kontrakultuuri pärusmaaks, on jälle jõudnud tõsise teaduse huviorbiiti. Illegaalsete kasutajate kirjeldused näiteks mitmetes seentes sisalduva psilotsübiini mõjudest sarnanevad paljuski nendes uurimustes esitatud juhtumikirjeldustele (ehkki kahtlemata ei kiidaks uurijad heaks isehakanud pruukijate seadusevastast tegevust), vahendab AlterNet.org.
Mullu sügisel avaldas juhtivaid erialažurnaale Archives of General Psychiatry UCLA arstiteaduskonna psühhiaatria- ja pediaatriaprofessori Charles Grobi uurimuse, mis näitas, et surmava vähktõve viimases, neljandas faasis patsientide ärevus kahanes märkimisväärselt pärast väikese psilotsübiiniannuse täpset manustamist hoolikalt kontrollitud eksperimendi käigus. Grob koos töörühmaga küsitles katsealuseid esmalt pärast kolme ja seejärel pärast kuue kuu möödumist esmasest eksperimendist; kõigil juhtudel hindasid katsealused kogemuse mõjusid üha positiivsemaks.
„Paljud katsealustest rääkisid meile, et see aitas neil leppida enda peatse suremise tõsiasjaga,“ ütles Grob. „See andis neile jõudu toimuvaga otse silmitsi seista. Nad kinnitasid meile, et too kogemus aitas neil elada olemasolevas hetkes ja kogeda iga neile jäänud päeva vahetult, ilma, et nad oleksid tundnud end oma väljapääsmatust olukorrast kammitsetuna.“
Grob rõhutas psilotsübiini erinevust tavakorras välja kirjutatavatest antidepressantidest, mis tema osutusel kalduvad psühholoogilisi probleeme leevendama või alla suruma neid tegelikult ravimata. „Surmavas faasis vähktõvega patsientide reaktsioon ärevushäirete ja depressiooni sümptomite pärssimiseks mõeldud arstimitele ei ole olnud märkimisväärselt positiivne,“ ütles ta. „Psilotsübiini toimemehhanism on täiesti teistsugune. Sellel ainel on potentsiaali mahitada nn psühhospirituaalset epifaaniat (vaimlis-hingelist ilmutust).
Samuti on oluline mõista, et jätkuva psühhoteraapia kontekstis ei pruugi olla vajadust psilotsübiini manustamiseks rohkem kui ühel korral, samas kui konventsionaalseid ravimeid tuleb reeglina manustada igapäevaselt mitme nädala, kuu või isegi aasta jooksul.“
Grobi töö kinnitab varasemat, Johns Hopkinsi instituudi juures läbi viidud uurimust, mille raames 60 protsenti kontrollitud eksperimendi käigus psilotsübiini manustanud katsealustest meenutas seda kogemust hiljem ühena viiest isiklikus ja spirituaalses plaanis kõige tähendusrikkamast elusündmusest.
Üks toonase uurimuse kaasautoreist, Johns Hopkinsi Bayview’ meditsiinikeskuse psühholoog William Richards selgitas, et psühhedeelsed ained muudeti avalikus ajakirjanduses sensatsiooniliseks 1960. aastate lõpul ja 1970. algupoolel. Enne seda peeti taoliste ainete teadvusmõjude teaduslikku uurimist igati legitiimseks; muu hulgas avaldasid mainekad teadusajakirjad töid psühhedeelikumide mõjust rasketele rahvatervishoiuprobleemidele nagu skisofreenia ja alkoholism.
Kui USA valitsus ained aga 1968. aastal ebaseaduslikeks kuulutas, tõmmati kriips peale ka kõigile sellesuunalistele teadusuuringutele. Juttudes „hipidroogide“ meeliavardavast toimest nähti pelka ettekäänet keelatud narkootikumide tarvitamisele.
Alles 1990. aastatel hakkasid föderaalsed piirangud psühhedeelikumide mõjude kontrollitud uuringute suhtes lõdvemaks muutuma. „Pärast praktiliselt 30 aastat kestnud haudvaikust on see valdkond uuesti esile kerkimas,“ märkis Richards, kes peab taolise sula põhjuseks suuresti esialgsete uurimistaotluste metodoloogilise olemuse täpsustamist.
Üks olulisemaid avastusi, mis Grobi uurimusest välja tuli, oli tõdemus, et õigetes kogustes annustatuna võib psilotsübiini võtta, kartmata tõsiseid kõrvalmõjusid ehk seda, mida 1960. aastatel hakati nimetama „halvaks reisiks“ (ingl bad trip). Taoline avastus võib teadlastel hõlbustada psühhedeelsete ainete uurimiseks vajalike volituste hankimist, rääkis psühhedeelikumiuuringute multidistsiplinaarse ühenduse MAPS tegevdirektor Rick Doblin, kelle osutusel võiks katsealuse oluliselt negatiivne reaktsioon psilotsübiini või mõne muu aine manustamisele kontrollitud eksperimendi käigus osutuda tõsiseks kaikaks edasiste teadustööde kodarais.
Kuid ehkki Doblinit rõõmustab see, et teadlastele on psühhedeelsete ainete uurimine taas seaduslikuks muutunud, märkis ta, et vastavateemalistele uuringutele on endiselt keeruline leida rahastust. USA toidu- ja ravimiameti FDA poolt illegaalseks lahterdatud aineid hõlmavatesse uuringutesse ei panusta föderaalsed agentuurid pennigi, ning ainus ilmne alternatiivne rahastusallikas — ravimitööstus — ei ole asjast huvitatud. Psühhedeelikume ei saa patenteerida ning need on mõeldud manustamiseks ainult väikestes annustes.
„Mitte keegi ei hakka psilotsübiinitablette võtma kord enne hommikusööki ja veel kord pärast lõunasööki 30 aastat järjest,“ nentis Doblin.
Sellest hoolimata on seni läbi viidud uuringud toonud kaasa laiema huvi psühhedeelsete ainete suhtes, mõnikord suunast, kust seda oodatagi ei oskaks. Hetkel aitab MAPS rahastada hiljuti käima lükatud uurimust Harvardi ülikoolis eesmärgiga selgitada välja, kas 3,4-metüleendioksümetamfetamiinil ehk MDMA-l, mida ka ecstasy nime all tuntakse, võiks olla raviväärtust posttraumaatilise stressihäire all kannatavate Iraagi ja Afganistani sõjaveteranide jaoks.
2009. aastal samateemalise uurimustöö avaldanud Norra teadlased Pål-Ørjan Johansen ja Teri Krebs kommenteerisid: „MDMA ja selle terapeutiliste võimaluste uurimine on takerdunud uimastisõja poliitilisse bürokraatiasse. Samas on normaalne, et uute ravimite täieulatuslikuks katsetamiseks ja omaksvõtuks kulub mõnikord mitukümmend aastat. MDMA ravipotentsiaal paelub kliinilise praksisega arste ja teadlaseid vägagi. See on lugu, mida on 20 aastat kalevi all hoitud.“
Kunagi summutatud hääled kostavad aga üha valjemalt: hiljuti võttis Dobliniga omal algatusel ühendust USA kaitseministeeriumi psühhiaater ja ilmutas uurimuse suhtes aktiivset huvi.
MDMA manustamist hõlmavates katsetes täheldatud psühholoogilise stressi või trauma leevenemist pole keeruline mõista, eriti arvestades asjaolu, et MDMA mõjutab aju serotoniiniretseptoreid üsna samamoodi nagu tavalised antidepressandid.
Grob pidas vajalikuks rõhutada, et psilotsübiini ei anta vähipatsientidele mitte selleks, et nende haigust ravida, vaid selleks, et aidata neil sellega leppida. Psilotsübiin võib pinnale tuua sügavale maetud psühholoogilised traumad sellisel moel, mis aitavad manustajal aktsepteerida saatust, millele vastu astumiseks nad enne jõudu ei leidnud.
Näitlikustamise korras rääkis Grob, et sugugi mitte kõik mõjud, mida tema katsealused muutunud tajuseisundis kogesid, ei seondunud otseselt vähiga. Paljud nentisid, et elasid läbi sügavalt tervendava muutuse isiklike suhete vallas.
„Üks naisterahvas nuttis seansi vältel väga palju. Ma arvasin, et ta pisarad on seotud peatselt ees ootava lahkumisega elust, ent asi polnud sugugi selles. Ta oli elanud läbi mõningaid varasemaid kogemusi enda isaga, kellega tal oli olnud väga pingeline suhe. Ta nuttis, kuna polnud kunagi suutnud isale tolle eluajal öelda, et armastab teda, ning ka isa polnud eluajal saanud sama öelda tütrele. Ta rääkis meile, et muudetud teadvusseisundis ta just seda tegigi, ning et see aitas palju kaasa vabanemisele suurest psühholoogilisest taagast, mida ta seetõttu endaga kaasas kandnud oli.“
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!