Kitsaimas kohas on väin 32,3 kilomeetrit lai, andes Briti saartele mandrist küll piisava eraldatuse, kuid on võimaldanud alati säilitada ka kaubandussidemeid mandri ja suure saareriigi Inglismaa (ehk Suurbritannia) vahel.

Pole mingit küsimust, sild nende kahe riigi vahel on ka tegelikult teostatav, kui vaid oleks poliitilist tahet ja ennekõike rahastust.

Alles hiljuti pani Hiina ju püsti maailma pikima silla üle vee. Jiaozhou lahe sild, mis valmis 2012, on täpsemalt 41,58 km pikk maanteesild:

Britid ei pea pikkade sildade otsingul isegi nii kaugele vaatama, Taani suurimaid saari ühendab ju Suure Belti 18-kilomeetrine püsiühendus ja Taanit Rootsiga ühendab vaid napilt lühem Øresundi sild. USA pikim sild on Pontchartraini järve ülesõit Louisianas, 38,35 km pikk.

Kõige pikem sild üldse on aga 164,8-kilomeetrine Danyang–Kunshani raudteeviadukt, mis siiski paikneb kuival maal Hiinas. Kuid iga silla rajamisel eksisteerivad erinevad tingimused asukohast lähtudes.

Varasemaid sillakavandeid 1961. aastast:

Niisiis, kui britid ja prantslased mingi ime läbi peaks kunagi tahtma ehitada omavahelist silda (tunnelile lisaks), siis oleks vaja ligemale 50 kilomeetri pikkust silda. Pärast tunneli rajamist on aga Briti valitsuse eksperdid teinud järelduse, et selline sild poleks vajalik (poleks piisavalt liiklust), poleks ka tasuv, seega ideed külmutati ja enne 2030. aastat idee juurde naasta ka ei kavatseta.

1980. aastateni oli igatahes tõsiselt kaalumisel 15 sillaavaga rippsilla rajamine, mis oleks tollases rahas maksma läinud kolm miljardit naela.

Rippsilla eelis on küll see, et seda on võimalik kergitada, et laevad alt läbi saaks, samas oleks ta siiski ilmastikuolude suhtes mõjutatav. Autoga selle silla ületamine poleks tingimata mõnus kogemus. Siit ka põhjus, miks eelistati rajada hoopis 50,5-kilomeetrine raudteetunnel Inglise kanali (ehk La Manche väina) alla (mis valmis 1994).