Kas me jääme üha rumalamaks? Keskmised IQ-skoorid on pika tõusu järel langusesse pööranud

 (29)

Kas me jääme üha rumalamaks? Keskmised IQ-skoorid on pika tõusu järel langusesse pööranud
Uuringuga mitteseotud Hiina tüdrukud raamatukogus tarkust taga nõudmas. Xinhua/Sipa USA

Kui 20. sajandi trend oli keskmise IQ-testi punktiskoori tarmukas tõus, siis nüüd näib see aeg olevat otsa saanud ja nooremate inimeste intelligentsustestide tulemused on üha madalamad. Nii selgub uurimusest, mille valimiks olid sajad tuhanded Norra noormehed.

IQ-skooride tõusu 20. sajandil (mis käis käsikäes üldise heaolu tõusuga) nimetatakse Uus-Meremaa teadlase James Flynni järgi Flynni efektiks. Keskmine IQ tõusis pärast Teist maailmasõda umbes kolm pügalat aastakümne kohta.

Nüüd on Flynni efekt tagurpidiseks pöördunud. Norras asuva Ragnar Frischi nimelise majandusuuringute keskuse teadlased analüüsisid 730 000 IQ-testi tulemusi ja leidsid, et ajaga on keskmine punktiskoor järjest madalamaks muutunud.

Uuriti Norra ajateenijaid

ScienceAlert kirjutab, et analüüsitud testide tegijaiks oli 18-19 aastased Norra noormehed, kes pidid IQ-testi tegema kohustuslikku ajateenistust läbides. Testid sooritati aastatel 1970-2009. Leiti, et langus algas pärast põlvkonda, mis oli sündinud seitsmekümnendate keskel ja sai täiskasvanuks 1990. aastate alguses. Pärast seda langes keskmine iga põlvkonnaga umbes seitsme punkti võrra.

See pole esimene kord, kui langust märgatud on. Flynn ise uuris kümmekond aastat tagasi Briti teismelisi ja leidis ka nende keskmistest tulemustes parajat varasemaga võrreldes kukkumist. „Me oleme küll laste teismeea-eelse aja tunnetuslikku keskkonda tublisti rikastanud, aga teismeliste oma mitte,“ ütles ta siis The Telegraphile.

Languse keskkonnamuutustega põhjendamine on küll veel vaid hüpotees, ent viimatine, väga suure valimiga uurimus toetab seda varianti. Uues, norralaste põhjal tehtud uurimuses selgus, et IQ kukkus ka samades perekondades, mis tähendab, et nooremate vendade ja poegade skoor oli madalam kui vanemate vendade või isade oma.

Loe veel

See viitab samuti, et põhjused ei pruugi olla mitte geneetilised, vaid seisneda pigem muutustes inimeste elustiilis, laste hariduses või selles, kuidas lapsi kasvatatakse; samuti selles, kuidas lapsed oma aega veedavad (kas nad näiteks loevad või ei loe raamatuid, kui palju aega veedavad nad ninapidi telefonides ja nii edasi). Ehk siis kasvukeskkonnas.

Ehk on meetod ajast ja arust?

Teine võimalus on aga see, et ammu väljatöötatud mõõtmismeetod lihtsalt ei sobi enam modernsete inimeste intelligentsi hindamiseks. Ehk siis: asi võib olla testis endas.

„Intelligentsiuurijad teevad vahet kristalliseerunud ja nn voolaval intelligentsil,“ selgitas üks uurimuse autoreid Ole Rogeberg The Timesile. „Kristalliseerunud intelligents on kõik need teadmised, mida sulle õpetatud on, kogu su treening; voolav intelligents on su võime näha uusi mustreid ja kasutada loogikat, et lahendada uusi probleeme.“

Kuni teadlased kasutavad osa oma voolavast intelligentsist, et välja selgitada, milles täpselt madalamate tulemuste põhjus seisneb, ei pruugi me seda kunagi teada saada, märgib Science Alert teatava irooniaga.

Norralaste uurimus ilmus USA teadustekadeemia toimetistes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare