Kanep, vaimne tervis ja kontekst

 (119)
Kanep, vaimne tervis ja kontekst
---

Kanepi ohtlikkuse teemalises ühiskondlikus debatis kostab nii meil kui mujal argumente, mille kohaselt ohustab kanepi peamine psühhoaktiivne komponent tetra-hüdrokannabinool (THC) vaimset tervist, kutsudes esile psühhoose ja skisofreeniat.

Olukorras, kus kolmandik Eesti teismelistest koolinoortest on kanepitaime mõju omal nahal proovinud, nõuavad väited ohu kohta vaimsele tervisele tõsist ja põhjalikku käsitlemist.

Sellest, mida peaks järeldama kanepiga kaasnevatest võimalikest terviseohtudest, kirjutab USA marihuaanaseadusandluse reformijate riikliku organisatsiooni NORML teadusuurija, poliitanalüütik ja tunnustatud ekspert Paul Armetano.

Londoni King’s College’i uurijad väitsid paari aasta taguses uurimuses, et sünteetilise THC doosid tekitasid ajutisi häireid alumise prefrontaalse ajukoore — ajupiirkonna, mida seostatakse paranoiaga — töös, samal ajal kui kanepis sisalduv mitte-psühhoaktiivne aine kannabidiool (CBD) lõõgastas. Samad uurijad väidavad, et kanepi krooniline tarvitamine võib kutsuda esile mitmesuguseid äkilisi vaimuhaigushooge, viidates eraldisele, avaldamata uurimustööle, mille kohaselt võib kanepi tarvitamine süvendada skisofreeniasümptomeid.

Sellistes kliinilistes avastustes ja oletustes pole midagi uut. Teadlased on juba aastakümneid teadnud, et THC on psühhoaktiivne ning et mõnikord seonduvad selle peamise aktiivse metaboliidi 11-OH-THC kõrged tasemed veres ajutise düsfooria (halva enesetunde), paranoia ja isegi paanikahäiretega. (Dokumenteeritud juhtudel ilmnevad sellised sümptomid enamasti algajatel või esmakordsetel kanepitarvitajatel.)

Samas on teadlased juba pikka aega olnud teadlikud CBD anksiolüütilistest (ärevust ja hirmu vähendavatest) ja antipsühhootilistest mõjudest. Just nimelt CBD puudumist peavad paljud eksperdid põhjuseks, miks on Marinol (sünteetilist THC-d sisaldav suukaudne tablettravim) kanepist psühhoaktiivsem. Looduslikus kanepis leidub CBD-d kogu taime ulatuses ning on põhjust arvata, et see muudab ja/või kahandab hingamisteede kaudu manustatud kanepi mõningaid psühhoaktiivseid mõjusid.

Samuti on pikka aega kardetud, et kanepi kroonilist tarvitamist on võimalik seostada mitmete vaimuhaiguste, eriti skisofreeniaga. Ometi leidis hiljuti läbi viidud meta-analüüs, mis käsitles kanepikasutust ja selle mõju vaimsele tervisele, et need, kes kasutavad kanepit mõõdukalt, “ei saa mitte mingisuguseid püsivaid vaimseid või füüsilisi kahjustusi” ning et “võrreldes teiste peamiselt lõõgastavaks otstarbeks pruugitavate uimastitega võib kanepit üldiselt võrdlemisi ohutuks pidada”.

Kanep kontekstis

Määratlus “suhteliselt ohutu” sobib kanepi ja vaimse tervise teemalisse arutellu hästi. Ükski aine pole kahjutu ning paljudel juhtudel võivad kasutamise aeg, koht, seltskond ja muud asjaolud uimasti suhtelisi ohte suurendada või vähendada. Kanep pole selles osas mingi erand.

Leidub andmeid, mis annavad mõista, et seos, ehkki väike kroonilise kanepitarvitamise (peamiselt teismeliste ja selliste isikute seas, kellel on eelsoodumus vaimse tervise häiretele) ning keskmisest sagedasemate depressioonisümptomite, psühhootiliste sümptomite ja/või skisofreenia vahel on tõesti olemas.

Selliste andmete tõlgendamine on aga keeruline ning seni pole täheldatud seost eriti hästi mõistetud. Nii tuvastatud kui tuvastamata kaastegurid (nagu vaesus, perekonnalugu, mitmete uimastite kooskasutus jne) teevad kanepi ja vaimsete häirete vahelise põhjuse-ja-tagajärje-suhte tõestamise või ümberlükkamise raskeks, kui mitte võimatuks.

Loe veel

Samuti viitavad paljud eksperdid asjaolule, et selline seos võib tuleneda patsientide omaalgatuslikust ravist kanepiga, kuna uuringuandmed ning laiemalt kinnitamata üksik-teadustööd isikutest, kes on kanepist leidnud leevendust nii kliinilisele depressioonile kui skisotüüpsele käitumisele, on meditsiiniringkondades laialt tuntud, ning soovitatud on teatud vaimuhaigussümptomite raviks kannabinoidide kasutamise kliiniliste katsete alustamist.

Hiljuti leidis Londoni Psühhiaatriainstituudi laiahaardeline uurimus, et võrreldes samavanustest, kanepit mitte tarvitanutest koostatud kontrollrühma liikmetega ei ilmnenud neil skisofreeniadiagnoosiga patsientidel, kes olid varem kanepit tarvitanud, sümptomite süvenemist.

Uurimuse kokkuvõttes seisab “Need tulemused lükkavad ümber väited, nagu tekitaks kanep selgeid skisofreeniale iseloomulikke psühhoose.”.

Mainitud uurimuses ei puudutatud küsimust, kas kanepitarvitajatel on muidu sarnaste näitajate ja elukommetega kuid kanepit mitte tarvitanud kontrollgrupiga võrreldes suurem oht skisofreeniasse haigestuda. Küll aga leidis Briti Uimastinõustamiskantselei ACMD oma 2006. aasta ülevaates, et “Praegu teadaolevad tõendid näitavad, et kanepitarvitamine suurendab üksikisikutel eluaegset skisofreeniasse haigestumise riski ühe protsendi võrra.”

Kuni seda seost aga paremini mõistetud ei ole, tuleks suhtuda tõsiselt valitsuste hoiatustesse, mille kohaselt alaealised (eriti teisme-eelikud ja varateismikud) ja/või varem avaldunud vaimsete häiretega isikud peaksid hoiduma kanepi (ja/või muude psühhoaktiivsete ainete) tarvitamisest, eriti suurtes kogustes. Sellised väited aga ei anna erilist alust kanepi suhtelise ohutuse kummutamiseks mõõdukate, täiskasvanud tarvitajate puhul, ega kanepi kasutamise kriminaalseks keelustamiseks kogu elanikkonnale — pigem risti vastupidi.

Ohud tervisele nõuavad reguleerimist, mitte keelustamist

Uimastikasutusega seostatud terviseriske tuleks — kui need on teaduslikult dokumenteeritud — vaadelda mitte ettekäändena kriminaalseks keelustamiseks, vaid põhjusena seadusekohaseks reguleerimiseks.

Kui uurimused näitavad, et neil, ”kes kasutasid marihuaanat esmakordselt pärast 12-aastaseks saamist, on kaks korda suurem tõenäosus täiskasvanuna tõsiste vaimsete häirete tekkeks kui neil, kes kasutasid marihuaanat esmakordselt 18-aastasena või hiljem,” on see argument kanepi seaduslikuks reguleerimiseks sarnaselt alkoholile, et oleks võimalik rakendada paremaid meetmeid alaealistele kanepi hankimise võimaluste piiramiseks.

Need probleemid pole aga põhjus, miks kanepi vastutustundlikku tarvitamist täiskasvanutele kriminaalseadusandlusega piirata, samamoodi nagu alkoholi kuritarvitamine teismeliste vähemuse hulgas ei anna põhjust kõigile täiskasvanutele kriminaalkaristuse ähvardusel õlut keelata.

Ning kui peaks vastama tõele, et, nagu mõned väidavad, “kuni ühel inimesel neljast võib esineda geneetiline eelsoodumus, mis viiekordistab kanepist tingitud psühhootiliste häirete esinemise tõenäosust,” on ka see väide argument ainult regulatsiooni poolt. Kui osal elanikkonnast on kanepi potentsiaalsete ohtude suhtes geneetiline soodumus (näiteks neil, kellel on keskmisest suurem kalduvus skisofreeniale), oleks just reguleeritud süsteem parim vahend sellise rahvastikukillu tuvastamiseks ja harimiseks kanepiga kaasnevate riskide osas, et neil oleks lihtsam selle kasutamisest hoiduda, kui nad seda soovivad.

Toome võrdluse tegelikust elust: miljonid ameeriklased kasutavad valu tõhusaks vaigistamiseks ohutult ibuprofeeni. Väikesele osale elanikkonnast, kellel esineb häireid maksa ja neerude töös, kujutab ibuprofeen samas arvestatavat terviseriski. See aga ei anna rohkem põhjust täiskasvanuile ibuprofeeni keelata kui need viimatised süüdistused õigustavad praegu kehtivat kanepi keelustatust (isegi, kui need tõele vastavad).

Lõpetuseks tuleks arvestada tõika, et kanepi keelustamine on täielikult õõnestanud valitsuse suutlikkuse harida kodanikke, eriti noori, kanepi potentsiaalsete riskide osas juhul, kui ja seal, kus need ilmnema peaksid.

Keelustamise lõpetamine ning seaduspõhise, reguleeritud kanepituru kehtestamine aitaks seda kaotatud usaldust tõenäoliselt taastada, nagu näitab ka tõik, et tubaka ja purjuspäi sõidukijuhtimise teemalised teaduspõhised riiklikud hariduskampaaniad on suuresti kahandanud suitsetajate ja purjus juhtide osakaalu USA teismeliste seas. Teismeliste kanepitarvitamise vastu suunatud sarnased, ent retoorikapõhised kampaaniad on aga mahitanud kõigi ebaseaduslike uimastite tarvitajate protsendi kasvu sihtgrupi hulgas.

Nagu kinnitas Hollandi Uimastipoliitika fond oma kokkuvõttes, on “kanepiga seonduvad ohud tervisele märkimisväärselt väikesed, ent kanep pole täiesti ohutu.”

Seetõttu otsustas fond järgmist: “Kanepi jaoks peaks eksisteerima spetsiaalne seaduslik regulatsioonisüsteem, kuna pole kindel, et selle tarvitamine tervist ohustab. Kui kanep oleks täiesti ohutu, tuleks sellele kehtestada samad piirangud, mis kehtivad teele.

Kanep ei peaks olema täiesti vabalt kättesaadav, kuid kanepi kohta kehtiv seadusandlus võiks olla väga üldine ja leebe.” Sellisesse valgusesse paigutatuna pole viimatistest kanepivastastest kampaaniatest keelustamise jätkamise põhjendamisel erilist kasu; pigem pakuvad need ohtralt argumente keelustamise vastastele.

Kasutatud kirjandus:

1. Leslie Iverson. 2005. Long-term effects of exposure to cannabis. Current Opinion in Pharmacology 5: 69-72.

2. The Beckley Foundation. 2006. Cannabis and Mental Health: Responses to Emerging Evidence.

3. London Telegraph. “Cannabis use will impair but not damage mental health.” January 23, 2006.

4. Fergusson et al. 2006. Cannabis and psychosis. British Medical Journal 332: 172-175.

5. Wayne Hall. 2006. The mental health risks of adolescent cannabis use. PLOS Medicine 3 (open access journal).

6. Semple et al. 2005. Cannabis as a risk factor for psychosis: systematic review. Journal of Psychopharmacology 19: 187-194.

7. Malik and D’Souza. 2006. The association between cannabis and psychosis. Psychiatric Times. 4 (open access journal).

8. Harder et al. 2006. Marijuana use and depression among adults: testing for causal association. Addiction 10: 1463-1472.

9. Weiser and Noy. 2005. Interpreting the association between cannabis use and increased risk of schizophrenia. Dialogues in Clincal Neuroscience 1: 81-85.

10 Ferdinand et al. 2005. Cannabis use predicts future psychotic symptoms, and vice versa. Addiction 100: 612-618.

11. Ashton et al. 2005. Cannabinoids in bipolar affective disorder: a review and discussion of their therapeutic potential. Journal of Psychopharmacology 19: 293-300.

12. Boydell et al. 2007. A comparison of symptoms and family history in schizophrenia with and without prior cannabis use: Implications for the concept of cannabis psychosis. Schizophrenia Research [E-pub ahead of print; Abstract online April 31, 2007].

13. Czyzewska and Ginsburg. 2006. Explicit and implicit effects of anti-marijuana and anti-tobacco TV advertising. Addictive Behaviors [E-pub ahead of print; Abstract online May 1, 2006].

14. Westat et al. 2006. Evaluation of the National Youth Anti-Drug Media Campaign. Washington, DC: National Institute of Drug Abuse (NIDA).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare