Kalevi Kull: Roheline vaade käib kaasas haritusega
See küsimus on: milline elukorraldus teistel ega tulevastel eluvõimalust ära ei võta ning elutingimused alles jätab? Milline elamisviis saab kesta ilma ennast hävitamata? Või kasutades Norra endise peaministri Gro Harlem Brundtlandi juhitud ÜRO komisjoni 1987. aastast pärit sõnastust: milline elukorraldus rahuldaks praegused vajadused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks? Ehk kuidas saaks elada nüüd nagu alati?
Rohelisele elamisviisile on küll juba hulk nimesid pandud: tasakaaluline, säästev, mahe, jätkusuutlik, tugiv arendamine (Ruuben Posti panduna), mõnus minek (Mikk Sarve panduna), ja ju veel. Ent nimi nimeks, sisuga on endiselt palju probleeme. Sest seda sisu ei saa ju poliitiliselt otsustada või kokku leppida, see tuleb välja uurida. Tuleb leida tingimused, mis niisugust eluviisi võimaldavad. Pealegi tuleb seda teha iga maa jaoks eraldi, sest igal maal on asjad omamoodi - erinevad on elukooslused, inimeste kombed, kliima, aineringed.
Eluviis kui teadusülesanne
Ses mõttes on roheline vaade otseselt teaduslik vaade. Muudest ideoloogiatest nii erinev alus on rohelisi algusest peale pannud küsima, kas parlamendis on nende õige koht. Roheline vaade tuleneb - ta tuleb tuletada - ökosüsteemide tasakaalutingimustest. Niigi keeruka ülesande teeb püsti põnevaks aga see, et ökosüsteemides sisalduvad kultuurid, üheskoos tuhandete elusolendiliikidega. Kultuuri ja majanduse - kui kõige destabiliseerivama teguri - tasakaalutingimused on ka esmane asi mõista.
Mõned traditsioonilised kultuurid on elanud täpselt tasakaalureeglite järgi. Ent seda, mida neist õppida on, saame aru ikkagi tagantjärele, oma teaduslikuma vaate abiga.
Niisiis, mismoodi on võimalik püsiv elu Eestis, ehk tasakaaluline Eesti ökosüsteemi majandamine? Millised on ökoloogilised ja neis majanduslikud süsteemid, mis oma tegevusega ennast kaudupidi ei hävita, ehk on jätkusuutlikud - see on laiaulatuslik uurimisprobleem ja haarab väga paljusid valdkondi, nii teoreetilisi kui rakenduslikke, bioloogilisi kui matemaatilisi, majanduslikke ja tehnoloogilisi, sotsiaalseid, kultuurilisi.
Enam kui ükski teine suur uurimisasutus Eestis paistab nende ülesannete (ehk maheteaduse) sihis olevat liikunud maaülikool. See uus suundumus sobib tõesti hästi kokku vaat et kõigi valdkondadega, millega maaülikoolis juba mõnda aega tegeldakse.
Maakultuuri ülikool
Maaülikoolil on viimasel aastakümnel kujunemas oma identiteet: maa- ja mahemajandus, nii ökoloogilistes kui tehnilistes, nii talu-, põllu-, vee- kui ka metsamajanduslikes tahkudes. Eri uurimisrühmade ja erialade töö on siin - vähemalt põhimõtteliselt - vastastikku toetav. Ühine valdkond ongi: Eesti ökosüsteemide püsimajandamine, nende kvalitatiivset rikkust hoides.
Taastuvenergeetika, mahekeskus, roheline ülikool jne on mõjusad maaülikooli märgid. Jätkusuutliku arengu problemaatika ei ole seni veel ühelgi teisel Eesti suuremal asutusel see, mis ühendaks.
'Maa-' on eesti keeles niisuguste kaunite tähendustega, millele ühesõnalist otsevastet teistes keeltes üsna raske leida - maarahvas, maamajandus, ka maastik -, mis ülikooli identiteediga aga hästi seonduvad. Nii oma nime kui ka tegeliku maa-seose kaudu on Eesti maaülikool mu meelest sügavalt eesti - selle paiga - ülikool ja uurimisasutus.
Ta on ühtlasi väga tulevikkusuunatud. Sest arusaam, et elussüsteemide tasakaal on termodünaamilises mõttes püsiv tasakaalutus, pole palju vanem kui pool sajandit.
Niisuguse kontseptsiooni võttis kasutusele Ervin Bauer 1930ndail, füüsikalise lahenduse andis Ilya Prigogine 1970ndail. Oskus vahet teha taastuvail ja taastumatutel ressurssidel - mis ökoloogilise tasakaalu aluseks - on alles saamas me hariduse osaks.
Ökoloogiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste protsesside modelleerimisest - nende mõistmisest - huvitatuid tuleb muidugi juurde otsida. Mahe on mõnus.
