Maastikku kujundades – istutades, lõigates, kaevates, ehitades – laseme me enda ümbruses kellelgi elada ja kellelgi mitte. Vastutus on väga suur, sest mõju on pikaajaline. Kadunud liik enamasti tagasi ei tule, istutatud taimed aga elavad tihti meist kauem.
Taimed, nendega seotud loomad, seened ja mullaelu kas kannatavad või rikastuvad, kui ümbruses midagi teeme. Taimed on seejuures eriti tähtsad: nad on ühtaegu paljude olendite elutingimuste mõjutajad, konsortsiumide moodustajad. Iga taimeliik võib koosluses oluline olla kümne muu olendiliigi eluks.
Metsa istutades pannakse korraga kasvama hulk ühte liiki puid. Tulemuseks on ühevanuseline monokultuur. Elusolendeist jäävad alles need, kes sobivad just selle puuliigiga ja kindlas vanuses metsaga. Neid on kahtlemata palju vähem kui looduslikult uuenenud metsas, kus puid on mitut liiki, noori ja vanu ühtaegu. Hooldusraiete käigus võetakse tihti maha ka põõsarinne, millega samuti on seotud palju metsaelanikke.
Eriti vaeseks jääb mets aga siis, kui istutada võõrliike. See polegi enam mets, vaid puupõld. Seega on metsa istutamine seotud suuremate ohtudega elurikkusele kui puude lõikamine.
Võõrliik ei rikasta Eestit
Igas paigas on välja kujunenud kooslused kohalike oludega sobivaist liikidest. Ökosüsteemides kujuneb iga liige kellelegi tuttavaks, sobivaks teistega koos elama või kellelegi tarvitada. Kliima ja mullastiku poolest võiks elada teisedki, ent liigid on omavahel põimunud paljude seoste kaudu konsortsiumideks, võõrliikidel aga napib neid seoseid.
Mõni tuhat aastat ilma suuremate kataklüsmideta on enamasti piisav, et kujuneksid välja kohalikud suheterikkad (lõimunud) ja tasakaalulised ökosüsteemid. See pole sugugi liikide evolutsioon, mis Eesti pärismaised elukooslused on kujundanud (sest olulised geneetilised ümberkorraldused ehk evolutsioon võtab enamasti sada korda rohkem aega), vaid vastastikku sobivate suhete kujunemine korraga paljude liikidega. Kui istutada mõnda paika lehiseid või papleid või punast tamme, siis esmapilgul võib arvata, et maastik rikastub. Ent veidi kaugemale mõeldes selgub, et tulemused on vastupidised.
Kui kasvutingimused sobivad võõrliigile – ja eks just neid liike enam istutataksegi –, siis võivad need omasoodu paljuneda ja levida ümbruses laiemalt. See võtab tavaliselt päris palju aega, kuid varem või hiljem nii juhtub. Näiteks lehised on hakanud levima mitmes kohas, kus neid on kaua kasvatatud. Kihnu saarel laiutavad palsamipaplid. Pöörates pilgu vanadesse kultuurmaadesse, näiteks Inglismaale, näeme, et võõrliikide majanduslik eelistamine ja pikaaegne kasvatamine on toonud kaasa olukorra, kus pärismaised metsad on pea-aegu täielikult kadunud. Igast kümnest Inglismaa metsades kasvavast puust on nüüdseks juba üheksa võõrliigid. Seal lihtsalt alustati varem – Eestis võib sama olukord saabuda mõnesaja aasta pärast.
Oma puistu linnas
Puid istutame ka parkidesse ja teeveertesse, ning just sinna sageli võõrliike. Ent linnaski on liigid omavahel seotud, ja pärismaistel on alati rohkemate kohalike liikidega seoseid kui sissetooduil. Seepärast on pärismaistest puudest park tervikuna liigirikkam. Omi liike on meil ju päris palju – umbes viiskümmend puu- ja veerandsada põõsaliiki.
Eestimaise pargikultuuri eeskujuks saab võtta puisniidud. Need on inimeste kujundatud, ent kaunid ja liigirikkad, üksnes kohalikest liikidest. Need on Euroopa liigirikkaimad kooslused. Sellises pargis ei ole vanu puid mõistlik maha võtta, sest nad pakuvad elupaika palju enamatele liikidele kui noored. Puuõõnsustest on lindudel ja nahkhiirtel sageli puudu.
Iidse pargikultuuriga maades, näiteks Jaapanis, hoitakse poolkuivanud puid kui eriti väärtuslikke, kuni viimse rohelise leheni okstel, vahel kauemgi. Jaapani aedki koosneb kohalikest liikidest.
Istutades ja kujundades kirjutame ümbrusele peale omi suhteid, oma maailmavaadet.
