Iga aasta registreeritakse enam kui 7000 maavärinat, mille magnituudiks on 4.0 või enam, ehk siis selliseid, mis võiks juba midagi lõhkuma hakata. Teadlased teavad, et on piirkondi, kus maavärinaid on rohkem, ja on kohti, kus neid peaagu üldse ei esine.
Arvestades nii sagedase värisemisega pole ka ime, kui keegi pooljuhuslikult midagi ette ennustab. Kuid nagu juba ajalugu ütleb, ükski teadlane ei ole võimeline ütlema kus, kunas ja kui tugevalt jälle põrutama hakkab.
Veel 1970. aastatel arvati, et kohe-kohe jõutakse toimivate maavärinamudeliteni, mis ohtlkke võnkeid ette näeks. 1990. aastatel jõuti uuesti järeldusele, et need mudelid lihtsalt ei toimi.
Võiks ju kirja panna kõik tulipunktid ja mõni ikka väriseb. Kuid maavärinatel pole tuvastatud kindlaid tsükleid, maavärinat võib ennustada, maavärin võib juhtuda, kuid juhuslikkuse efekt on alati osutunud tugevamaks igasugustest prognoosidest.
Läbi aegade on pärast maavärinaid alati ilmunud tagantjärgi ettenägijaid, kes arvavad, et nägid endeid, mis halba ette kuulutasid. Ligemale 50 protsendil tugevatest maavärinatest eelnev tugevamaid eeltõukeid. Kuid vaid 5-10 protsendil väiksematest tõugetest järgneb suuri tõukeid. Ja niimoodi on lihtsam prognoosida mööda, kui täppi tabada.
Kuid 2009. aasta l'Aquila maavärina järel tegi Itaalia meedia justkui selgeltnägija ühest laborandist Giampaolo Giulianist, kellel puudusid teaduslikud saavutused, kuid ta väitis, et omatehtud seadmetega radooni mõõtmine aitavat maavärinat prognoosida. Asi kulmineerus sellega, et Sulmona linnas, kuhu Giuliani järgmise maavärina välja kuulutas, puhkes massipaanika, aga maavärin jäi ära.
Eile mõistis Itaalia kohus süüdi kuus teadlast ja ühe valitsusametniku, kes sama maavärina puhul olevat selle ohtu alahinnanud. Maavärinas magnituudiga 6.3 hukkus 309 inimest ja nüüd leiti nende hukkumises justkui süüdlased. Kohalik kohus arvab, et teadlased pidanuks inimesi ette hoiatama, teadusmaailm ei mõista aga, mille alusel nad seda tegema oleks pidanud.
Ennustajad eksivad varem või hiljem
1. Aastal 373 enne meie ajaarvamist hävines maavärinas Kreeka linn Helike. Hiljem väideti, et kõik hiired, maod ja putukadki olevat enne seda linnast kadunud. Kuid aastal 1992 passis terve teadlaste töörühm sipelgate kolooniat Californias Landersis ja maa värises. Sipelgaid tabas see sama ootamatult kui inimesigi. Californias oli teadlastel võimalus sama kogeda ka närilistekolooniat jälgides. Maavärin tuli ikka ootamatult, kirjeldatakse Wikipedias.
2. Vp/Vs oli valem, mis otsis seost esmase laine (mis kaljust läbi murrab) kiiruse Vp ja teisase laine kiiruse Vs vahel. 1973. aastal õnnestus sedasi ette näha Blue Mountaini järve maavärinat. Kuid järgnevalt see valem enam ei kehtinud. 1976. aastaks oli selge, et selle mudeli võib juba maha kanda. Esimene täppi läinud ennustus oli olnud juhus.
3. 1981. aastal väitsid kolm Ateena ülikooli teadlast, et maavärinat on võimalik prognoosida seismilisi elektrisignaale mõõtes. esialgu väideti ka seda edukaks mudeliks. Hiljem ilmnes, 74 protsenti "edukatest prognoosidest" osutusid väljamõelduks.
4. 1969 aastal tuli Jaapani seismoloog Kiyoo Mogi välja nn Mogi pontšikuteooriaga, väites, et maavärin esineb suhteliselt stabiilsetes kohtades, mida ümbritseb ebatavaliselt kõrge seismilise aktiivsusega ala. Kuid Mogil polnud oma väidet kinnitada piisava statistikaga
