Intervjuu: Mets hoiab inimesi maa küljes

Metsakonsulent Peep Põntson kutsub metsaomanikke üles metsi istutama ja vaatama kaugemale tulevikku kui kümne aasta taha.Välja on kuulutatud kevadsuvine raierahu. RMK on sellega liitunud, miks ei võiks kaasa minna erametsaomanikud?

Jah, avalikkus ootab metsandusest positiivset sõnumit, sest on pahandatud rikkumistest ja petmistest.
Erametsas on igasugust jama tehtud. Erametsaliidult aga positiivset sõnumit ei tule.
Aastas tehakse Eestis metsatöid kolmel-neljal protsendil metsa pindalast, aprilli-maisse jääb sellest kahekümnendik. Aprillis-mais on raiemahud alati maas olnud. Pinnas püdel, väikesed teed lödid. Aga lõigatakse ikka… Ega sel ajal raiutavatel lankidel, mida on 0,01–­­0,02 protsenti metsadest, kõik linnupesad ka hukka saa. Kahju on tegelikult tähtsusetu võrreldes põldudelt tulevate mürkidega.
Kevadsuvise raierahu kehtestamine tosin aastat tagasi ei olnud midagi uut, vaid tuntud tõe taastamine. On ammu teada, et kevadiste raiete järel levivad juuremädanikud, seenhaigused. Arusaadav, et RMK ornitoloogide raierahuplaaniga kergesti kaasa läks.

Kas te soovitaksite liituda petitsiooniga Eesti metsa kaitseks, mis nõuab metsanduse uue arengukava (aastani 2020) tühistamist? 23. aprilli seisuga oli liitunuid 1252 ja aega veel 252 päeva.
Meil pole olnud korralikku arengukava. 2001. aastal tegi Indrek Laas põhjaliku kava, aga see tehti ümber üldsõnaliseks ja on sellele vaatamata osalt täitmata. Tõsist arutelu metsanduse arengukava üle pole olnud.
Kui rohelistel oli tõsine mure, siis nad oleks pidanud uue arengukava vastu hääli koguma enne, kui see Toompeale saadeti, mitte tagantjärele. Meil ei ole selliseid fanaatikuid, kes tagantjärele rahva pöördesse ajaksid ja 100 000 liitujat koguksid.
Mäletate, seoses RMK reformidega korraldas Villu Reiljan
2007. aastal aktsiooni «Päästkem Eesti metsad». Pärast kampaaniat nad ütlesid, et see oligi ühekordne aktsioon. Kahjuks ei lahenda sellised aktsioonid probleeme.

RMK reformid on vähendanud metskondade arvu. On jäänud 17 metskonda, 30 aastat tagasi oli neid üle 200.
Metsainstituudi direktor Ivar Etverk ütles 1991. aastal, et kui metskonna pindala suureneks 30 000 hektarini, siis oleks metsaülem lipsuga direktor. Nüüd on enamiku metskondade pindala üle 60 000 hektari. RMK töötajad peavad läbima pikki vahemaid. Neljarattaveoga maasturitel liikuvate riigimetsamajandajate ökoloogiline jalajälg on põhjendamatult suur. Võib öelda, et riigimetsa reform on aidanud välja suretada maaelu.

Riigikontrolli talvine audit ütleb, et RMK ei ole meie riigimetsadele hea peremees, sest on eelkõige äriühing.
Kahjuks on selles Rainer Kuuba juhtimisel koostatud auditis vigu. Detailidesse siinkohal laskumata võib öelda, et paljudele auditi järeldustele saab koostada enam-vähem mõistlikke vastuväiteid. Kokkuvõttes teenib see audit töösturite ja ametnike huve. Nad saavad öelda: vigased väited, segane värk. Kontrollitav võidab, kui asi on segane.

Audit ütleb, et on suund raiuda järjest nooremaid ja peenemaid metsi.
Jah, lageraievanuste alandamine, lankide suurendamine. On ka jutuks olnud, et lehtpuudel peaks raievanuse piirangu üldse ära kaotama.
Enamik meie lehtpuumetsi on tekkinud pärast kollektiviseerimist. Küpset lehtpuumetsa on meil tohutult ja seda raiuda ei taheta. Kõrgeboniteedilist kaske, hea küll. Surve on jätkuvalt okaspuule. Lehtpuul pole head hinda. Ega keegi naljalt küttepuulanki lõikama ei lähe.

Tänavune metsanduse visioonikonverents andis samasuguse sõnumi nagu varemgi: «Ärge kartke, Eesti metsale ei tehta liiga!»
Meie laiuskraadil raiete tagajärjel metsamaa pindala ei vähene. Kümne aastaga on lageraielank igal juhul puudega kattunud. Metsa pind isegi suureneb, küll aga langeb metsade kvaliteet. Visioonikonverentsil rääkis Hardi Tullus ka sellest, et vajame pikemaajalist arengukava kui kümneks aastaks.

Miks ei võiks riigimetsa pind suureneda? Miks peab riik metsamaid müüma?
RMK hallata on 800 000 hektarit, eraomanike kätes (neid omanikke on 80 000) 950 000 hektarit. Neljandikust erametsadest ei ole midagi teada, majandamiskava pole.
Lisaks asub mitusada tuhat hektarit nn hallis tsoonis, erastamata maad riigi omanduses, mida nüüd hakatakse müüma. Põliseid riigimetsi pole eriti müüdud, enamasti müüakse tagastamata maid. Kellele, mis tingimustel? Neid küsimusi tasub silmas pidada.
Rootsis-Soomes on suund riigimetsade vähendamisele, et maaelu alles hoida.

Kuidas on toiminud tüüpiline erametsaomanik oma metsas?
Eraomanikke on seinast seina nagu kodanikkegi. Üks osa on lasknud oma metsas jama teha, lasknud endal naha üle kõrvade tõmmata. Paljud pole mitte midagi teinud.
Metsa istutatakse vähe, loodetakse looduslikule uuendusele. Heal juhul mineraliseeritakse.
Metsa tuleb ikkagi majandada, muidu kattub Eesti võsaga, kus on puugid, rästikud ja pahkluuni pori.
Vähene majandamine on peamisi metsade kvaliteedi languse põhjusi. Teine põhjus on ulukite suur arvukus ja nende tekitatud kahju metsale.

Tuttav metsaomanik (30 hektarit Tartumaal) kurdab, et erametsatoetuste saamine on keeruline, bürokraatlik. Lihtsam ja vähem närvesööv olevat need tööd ise välja maksta, kui toetust taotleda.
Metsatoetuste süsteemil on pikk ajalugu, mis ulatub 1990. aastatesse, kui põllumajandusministeerium vormis PRIA-t.
Tänaseks on meil tänu põllumajandusministeeriumile Euroopa Liidust valgustusraietoetus, metsatehnikatoetus, Natura-toetus jm. Keskkonnaministeerium soovis riigisiseste toetuste jagamise enda kätte jätta ja need liiguvad Erametsakeskuse kaudu, mis on eraõiguslik sihtasutus. Sealtkaudu taotlemine on tõesti keeruline ning raha kättesaamist annab oodata.

Muidugi on hulk omanikke toetust saanud, aga taotlemise kord on keeruline ja muutub igal aastal. Kes taotlemisega pidevalt ei tegele, peab tegema taotluse hea õnne peale, kõhutunde järgi või laskma selle teha konsulendil. Seega on toetuste saamisel eelisolukorras suured metsaomanikud, kellel tasub ennast muutuvate nõuetega pidevalt kursis hoida.
Tore lugu on Natura-toetustega. Euroopa Liit ei nõua Natura-metsaalade tähistamist, aga Erametsakeskus on aastaid nõudnud Natura alast igale kinnistule jääva osa tähistamist. Natura-toetust taotlevad omanikud, kellel on mõni lõik hõredalt tähistatud, lähevad rikkujatena kirja.
Igal omanikul tuleb märgid panna, mõnikord jaguneb Natura-ala veel piirangu- ja sihtkaitsevööndiks, siis tuleb omanikul ka need eraldi tähistada. Piiri märkimiseks on lisaks lintidele, värvimärkidele, tokkidele ja raiutud visiiridele kasutusel ka mitmesugune kila-kola: kilekotid, õllepurgid.
Natura metsad on muutunud kirevaks, eriti piirkondades, kus on palju pikki ja kitsaid kinnistuid, näiteks Matsalu kandis. Tuleks käsile võtta looduslikkuse taastamine neil kaitsealadel.

Teiseks kurdab tuttav, et tema metsa läbib kõrgepingeliin oma 80 meetri laiuse koridoriga. Eesti Energia maksab selle maa kasutamise eest vaid sandikopikaid.
Tõesti huvitav, et Eestis ei ole kodanikud ühise rindena protesteerinud selle väikese tasu vastu. Kaks krooni hektarilt aastas ei kata isegi mitte maamaksu. Omanik seda metsamaad tegelikult kasutada ei saa. Liinidealune maa ei kasvata eriti midagi. Mõni mees on proovinud seal jõulukuuski kasvatada, aga siis tulevad trassi hooldajad ja raiuvad need maha.
Miljööväärtus on sellise kaheksakümne meetri laiuse koridori läheduses kindlasti läinud. Trassidel on enamasti sügavad rööpad, käia ei saa, märjal ajal uputab, lisaks põlvekõrguselt raiutud võsa. Omanikule tuleks maksta vähemalt otsene saamata jääv tulu, mis on keskmiselt
150 eurot hektari eest aastas.

Metsanduskonsulent Peep Põntson
• Sündinud 27. aprillil 1965 Tallinnas.
• Käinud Mustamäel Tallinna 32. Keskkoolis ja õppinud Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsandust 1984–1992. Töötanud EPA metsakorralduse kateedris (1983–1989), Sõrve metskonnas (1990–1992), Luua metsanduskoolis õpetaja ja katsemetsaülemana (1992–2003).
• Aastast 1997 Metsaekspert OÜ juhataja.
• On ka ise metsakinnistu hoidja. Mets asub isa sünnikodus vanal Läänemaal Soontaga maalinna lähedal Tarva külas. 55 hektari suuruses metsas on Peep Põntson teinud maaparandust, hooldusraieid ja ka ühe lepiku lageraie.