INTERVJUU: Keeleteadlane eesti keele ja murrete lõppu ei näe
Eesti vabariigi 94. aastapäeva eel tunnustas president Toomas Hendrik Ilves teenetemärkidega inimesi, kelle pühendumus eri elualadel on olnud paljudele teistele julgustuseks ja innustuseks. Kaheksa rahvusvaheliselt Eestit tutvustanud teadlase hulgas pälvis Valgetähe teenetemärgi ka kauaaegne TÜ eesti keele õppetooli õppejõud, praegune emeriitdotsent Jaak Peebo, kirjutab Universitas Tartuensis.
Praegu teatakse teid eelkõige vanema lõunaeesti kirjakeele uurijana.
Jah, see on mu viimatine ala. Varem õpetasin morfoloogiat, millega seoses tuli ka ühtteist avaldada. Kirjutasin ka paar õpikut käänd- ja pöördkondade jaoks.
Kitsam spetsialiseerumine ülikoolis tekkis juhuse tõttu. 1986. aastal sai 300 aastat esimese eestikeelse uue testamendi trükist. Et mina Tartu murret tundsin, tegi Peeter Olesk mulle ettepaneku selle tähistamiseks mõned ettekanded pidada. Sellest ajast saadik ma peaaegu muuga ei olegi tegelenud kui tartukeelse kirjandusega. Pidasime mõned väikesed konverentsid Puhjas, Kambjas – kohtades, mis on seotud Wastse Testamendi väljatrükkijatega. Hiljem on lõunaeesti kirjakeelsete asjadega veel mitu korda tegemist olnud. Toimetasin ja parandasin näiteks Ilmamaa kirjastuse väljaantud Jakob Hurda tartukeelsete jutluste käsikirja, et see trükivalmis oleks.
Kust teie süvendatud huvi eesti keele vastu pärit on?
Ma ei tea seda täpselt isegi. Keskkoolis oli mu eesti keele õpetaja Eino Puhven ja vene keele õpetaja Aleksander Raid – mõlemad tõelised filoloogid. Mõte ise asjaga tegeleda tekkis küll alles viimastes klassides, kui nad hakkasid seda soovitama. Varem olin lapsest saadik veendunud, et lähen metsavahiks.
Kui lõunaeesti keelest rääkida, siis mille poolest erineb see põhjaeesti keelest?
See on puhas lõunaeesti keel, muud midagi. Lõunaeesti kirjakeel põhineb vanal Tartu murdel. Oli aeg, kus lõunaeesti keeles ilmusid mõned trükised palju varem, kui põhjaeestikeeles. Näiteks lõunaeestikeelne Wastne Testament ilmus 1686, põhjaeestikeelne uus testament sai valmis alles 1715. Terve hulk aega vahet.
Mina olen lõunaeestlane ja tunnen lapsest saadik selle murdeid. Meil kateedris ei olnud väga teisi, kes oleks selles teemas sama suurte teadmistega. Sõnavara ja grammatikat peab tundma, eriti kui tegeleda käsikirjaliste tekstidega, kus tuleb tihti sõnu välja lugedes arvata ja aimata, millega tegu on.
Kas mingeid asju öeldaksegi siis neis murretes täiesti erimoodi?
Jah, murded on ikka täiesti erinevad. Võru- ja setukeelseid saateid saab ka praegu raadiost kuulata, ega Tartu murre võru keelest väga palju ei erinegi. Põhjaeesti kirjakeel on Tartu murret mõnevõrra rohkem mõjutanud kui võru keelt. Mõnedki asjad, mis vana kirjakeele järgi olid Tartu murdes tavalised, on Võru murdes alles, Tartu omas enam aga mitte. Nüüd püütakse kohalikke murdeid elustada, eriti Võru, Setu ja Mulgi omasid, aga Tartu murde liikumist nähtavasti ei ole olemas. Seda ettevõtmist ei ole millegipärast olnud. Isegi rahvaloenduse ankeedis olevat küsitud, kas valdate kohalikku murret, kas siis Võru, Setu või Mulgi, aga Tartu oma kohta seda ei küsitud.
Üks silmatorkav eripära lõunaeesti keele juures on näiteks sisseütleva -de lõpp: «raamatude», võrulastel on sama asi «raamatuge», põhjaeesti murdes «raamatusse».
Praegu on põhjaeesti kirjakeel veel tugevamalt esile tunginud. Kunagi aastaid tagasi käisin Tõnis Lukase kutsel esinemas Rõngu kihelkonna päeval. Rääkisin Rõngu murrakus, mida ma vanaema ja isa järgi enda meelest hästi tean. Pärast ütlesid tänapäevased Rõngu inimesed, et nüüd räägivad nad ikka palju rohkem üldise kirjakeele kui minu koduse keele moodi.
Ega ma ei arvagi, et peaks Tartu murdes nüüd mingit kirjandust välja andma. Kirjakeel on ikka kirjakeel, murre murre, kuigi ilukirjanduses kasutatakse seda tänapäeval küll. Olen ka ise ühe Madis Kõivu näidendi Ernst Enno dialooge Tartu murdesse tõlkinud.
Nii et kirjakeeles enam suuri erinevusi pole, pigem räägitakse murret n-ö kodukeelena?
Kindlasti on kodune keel paljudel murdekeel. Aga see kipub ära minema. Koolis peeti ju vahepeal lapsel suureks veaks, kui ta midagi murdepäraselt juhtus ütlema või kirjutama. Selle kohta oli kohe eraldi termin: murdeviga. Seepärast hakkasid ka vanemad kodus murde rääkimisest hoiduma, sest muidu tulevad lapsel halvad hinded.
Kuidas on meie murrete erinevus mõjutanud ühtse eesti keele arengut?
Tartukeelne kirjandus oli olemas enne, ka kirikus kasutati ainult Tartu murret. Hiljem tekkinud põhjaeesti keelt räägiti aga suuremal alal ja nende vahel tekkis kõva võitlus. Osa lõunaeesti pastoreid püüdis oma keelt ikka säilitada, aga kui suurem osa põhilisi kultuuritegelasi, nagu Kreutzwald, Faehlmann ja Jannsen, olid pärit juba Põhja-Eestist, levis paratamatult põhjaeesti keel kiiremini ka Lõuna-Eestisse. Ajalehed ja ilukirjandus hakkasid olema eelkõige põhjaeesti keeles. Isegi lõunapoolsetes kirikutes lõunaeesti keeles jutlusi pidanud Jakob Hurt oli ühise kirjakeele eest võitleja.
Kas ühise keele kujunemise eesmärk oli riigi ja rahva ühendamine?
Eestlasele on ju keel üks põhilisi rahvuse tunnuseid, kõige tähtsam ehk isegi. Kui murded oleksid lahku jäänud, oleks meil kaks rahvast kahe kirjakeelega. See on ka küsimus, kas Eesti üldse oleks siis olemas. Mida vähem rahvast, seda väiksem on ju võimalus midagi suurt ära teha.
Te olete ka normi ja tegeliku keelekasutuse vahekorda uurinud.
Jah, niivõrd, kuivõrd need nihkumised on toimunud. Võitlus normide eest ei anna tihti tulemust ja norme tuleb muuta. Ma mäletan enda loengute ajastki seda, et paljud eesti filoloogid ei saanud aru, et on «staadionide» ja «auditooriumide», vaid panid «staadionite» jne. Kui isegi eesti filoloog ei suuda seda ära õppida, siis järelikult on asi läinud ja nüüdseks on mõlemad variandid täiesti lubatud.
Aga ilma normideta ei tule ka ühtset keelt. Mina ei tea ühtegi kultuurrahva kirjakeelt, kus ei ole püütud keelt juhtida. Eri hoiakuid on küll, aga mingil määral peab olema ühtlustamine.
Kui palju on eesti keelt normitud?
Minu arvates on alates 1980. aastatest ikka see hoiak läbi löönud, et loomuliku keele muutumise vastu võitlemine ei anna tulemusi. Paljudes keeles on nii, et kui räägid puhtas kirjakeeles, tundub see kõrvale natuke veider. Eesti keeles ei ole kujunenud nii, et kirjakeel on üks ja kõnekeel teine, sest normi on püütud hoida rahvakeele lähedal. Üleminekud ja lubamised on meil tehtud ikka nii, et lubatud on mõlemad vormid.
Kuhu teie arvates eesti keel liigub? Lihtsamaks? Vabamaks?
Ma ei oska öelda, kas just lihtsamaks, vabamaks aga küll. Varem oli näiteks ajakirjanduseski range keeleline kontroll, olin isegi ülikooli ajalehes pikka aega keeletoimetaja. Nüüd võib ajalehest palju asju lugeda, murded ja släng – kõik on lubatud.
Osa inimesi on pahased, aga keel muutub ja sinna ei saa midagi teha. Varsti hakkab juba imelik, kui keegi ütleb vana normi järgi midagi. Jaan Kaplinski on vist ainuke, kes kirjutab veel «kirjanikkude» ja «lugemikkude», mitte lühidalt. Isegi minusugusele on see juba natuke kummaline.
Kas võõrkeelsed väljendid ei pane teid muretsema?
See häirib muidugi, jätab edvistamise mulje. Kitzbergi teostes oli ikka nii, et ei saanud eesti keeles öelda, oli vaja saksakeelne sõna vahele torgata. Nüüd on sama lugu inglise keelega. On ikka vaja näidata, et osatakse, muidu ei paista äkki piisavalt tark. Ega selle vastu väga võidelda ei saagi. Kuigi soomlastel on see pikaaegse teadliku sõdimise tulemusel peaaegu et korda läinud. Soome keeles on praegu väga vähe võõrsõnu – igale mõistele tehti oma sõna. «Telefon» on «puhelin», «elekter» «sähkö» jne.
Õige on oma keelt edasi arendada, kuigi mitte kõik uued kunstlikult loodud sõnad ei tule kergelt kasutusele. Mõni läheb küll üsna kergesti läbi: nagu selged ja eestikõlalised «taristu» või Kaalepi «lõimuma». Aaviku keeleuuendus läks kohati ka liiale, grammatikareeglite ümbertegemine ei lähe nii kergesti läbi, kui ta plaanis.
Väga palju võib oleneda ka sellest, kas mõni tuntud inimene kasutab uudissõnu. President Ilves kasutab nüüd pidevalt sõna «kestlik», mis minu meelest on palju parem kui «jätkusuutlik». Eks näis, kas see läheb pikas perspektiivis läbi.
Aga kuidas suhtuda sellesse, et aeg-ajalt nõuab slaavi vähemus Eestis ikka, et vene keel muudetaks ametlikult teiseks riigikeeleks?
Eesti oludes tähendaks see, et kõik eestlased peaks vene keele ära õppima. Kui see oleks teine riigikeel, tähendaks see, et ka ainult sellega võib ametiasutustes hakkama saada. Nii ei õpikski need, kes seda ei taha, eesti keelt kunagi ära. Soome võrdlus siinkohal ei sobi, seal ei hakka rootsi keel teise riigikeelena vist kunagi soome keelele peale suruma. Ma ei usu, et Eesti seda teed läheks. Ega see ei tähenda ju vene keele kadu, kui eesti keel jääb, vastupidi aga pigem küll.
Ma ei usu, et noortel mitte-eestlastel nii suuri raskusi on, see on ikkagi hoiaku küsimus. Ma usun, et on väga väike protsent neid, kes teadlikult ei õpi ega taha. Ka vene rahvusest sportlased räägivad meil tihti eesti keelt nii hästi, et ei kuule aktsentigi. Ma ei ole küll märganud, et eestlased ka vigadega keele rääkimisse halvasti suhtuks, ikka on hea meel, kui teised on meie väikese keele ära õppinud.
Mis te arvate, kas eesti keel jääb püsima?
Mina küll ei näe, et siin lõpp lähedal oleks. Loomulikul viisil võtab eesti keele kadumine küll vähemalt sajandeid aega. See võib ajaga muutuda, aga jääb ikkagi eesti keeleks.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!