INTERVJUU | 25 miljardi lisandumine euroliidu teaduseelarvesse võib Eestist hoopis raha välja viia



Indrek Reimand ja Signe Ratso
Indrek Reimand ja Signe RatsoFoto: Priit Simson

Kirjutasime hiljuti, kuidas Euroopa Komisjonil on plaan märkimisväärselt tõsta teadusele ja innovatsioonile suunatavat raha. Käisin uue eelarvega kaasnevatest plaanidest rääkimas Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadi asepeadirektori Signe Ratso ja haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse ja teaduse asekantsleri Indrek Reimandiga.

Hiljutise ettepaneku kohaselt peaks uus eelarve olema võrreldes eelmise programmiga umbes 25 miljardit suurem, millal see eelarve üldse kinnitatakse ja kui tõenäoline on, et see ettepanek ka läbi läheb?

Signe Ratso (SR): Ettepanek läheb nüüd läbirääkimiste vooru liikmesriikidega ja Euroopa Parlamendiga. See protsess võib kesta umbes aasta - sellisel juhul oleks võimalik saada tulemus veel käesoleva parlamendikoosseisu ja nõukogu ajal kätte.

See oleks muidugi rekordkiirus nii suurel ettepanekul, mis on osa kogu eelarveettepanekust. Seetõttu võib sellega ka minna rohkem aega, mis tähendab seda, et uus parlamendikoosseis võib tulla selle juurde tagasi. Teatavasti valitakse järgmisel aastal Euroopa Parlamenti ning selle tulemusel muutub ka Euroopa Nõukogu koosseis.

Mis puudutab ettepaneku suurust, siis ma lisaks omaltpoolt, et see on ainus valdkond, mis on sellise suure kasvuga. Kui me arvestame ka seda, et ettepanekus on arvestatud Euroopa Liit 27 liikmelisena ehk ilma Ühendkuningriigita, siis on tegelikult tegemist 50 protsendilise kasvuga.

Kui tõenäoline on see, et see (eelarve kasvu maht - Forte) jääb sama suureks, oleneb kokkuleppest, mis sünnib liikmesriikide ja parlamendi vahel. Euroopa Parlament näiteks on teinud oma ettepaneku, et teadus-ja innovatsiooni eelarve peaks olema kaks korda suurem kui praegusel eelarveperioodil. Sama meelt on ka paljud kasusaajate esindajad.

Samas, eelarves on ette nähtud mõningane vähenemine valdkondadele, mis on kõige suurem mahuga - need on ühtne põllumajanduspoliitika ja struktuurivahendid. See kindlasti avaldab ka läbirääkimistele oma mõju.

Loe veel

Signe Ratso Foto: Priit Simson

Mille arvelt need vahendid võetakse? 25 miljardit ei ole väga väike summa. Kas tulevad kuskilt mingid lisasissetulekud või tuleb see raha millegi muu arvelt?

SR: Kõigepealt maksavad komisjoni üldise eelarveettepaneku järgi liikmesriigid sisse veidi enam. Siiani oli see 1 protsent SKT-st, nüüd saab see olema 1,1 protsenti. See tähendab, et need, kes liitu alles jäävad peavad panustama veidi rohkem.

Teine koht, kust raha tuleb, on siis see, et ühtse põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika vahendid veidi vähenevad. Kolmandaks on siis täiendavad tuluallikad Euroopa Liidu eelarvesse, kuid need on alles läbirääkimiste tasandil.

Leidsin, et näiteks on Eestis nendest vahenditest saanud tuntud firmadest toetust Skeleton Technologies. Mis need konkreetsed edulood veel oleks või kuidas see programm saab nüüd tõenäoliselt suurenevate vahenditega Eestit aidata?

Indrek Reimand (IR): Meil on päris mitmeid ettevõtteid, kes on sealt toetust saanud. Märkida tasub kindlasti Cyberneticat, kes on meie e-riigi tehnoloogiate üks loojatest ning on küberneetika raamprogrammist ja ka teistest rahvusvahelistest allikatest küllalt palju rahastamist saanud. Siis e-tehnoloogiatest digitempli firma GuardTime, biotehnoloogiafirma Icosagen.

Viimase aja kõige suurem toetus on läinud Graanul Investile, kes kaasaegsete puidurafineerimistehnoloogiate arendamise osas on juhtpartner. Selles väga suures projektis investeering Eesti partneritesse on üle kümne miljoni euro.

Oluliste näidete hulgas on veel keeleõppeplatvorm Linguist ja teie poolt mainitud Skeleton Technologies.

Indrek Reimand Foto: Priit Simson

Kui palju see toetuste kogumaht hinnanguliselt Eesti ettevõtetele on?

IR: Eesti on saanud ümmarguselt sada miljonit eurot raamprogrammist kõikide partnerite peale. Lisaks siis ettevõtetele ja ka teadusasutustele saavad ka muud partnerid programmidest toetust.

Üks väga suur toetus on näiteks Tartu linnale eraldatud toetus, mille eest hruštšovkadest tehakse smartovkasid. Selle raames tuli Eestisse minu teada üle üheksa miljoni euro. Selle sai siis Tartu linnavalitsus, mis pole ei ettevõte ega ka ülikool.

Mille poolest erineb planeeritav Euroopa Teadusnõukogu näiteks idufirmade rahastamisest? Miks mitte kasutada üht süsteemi, mis on juba välja mõeldud ja mida rakendatakse edukalt? Miks on vaja luua eraldi süsteem?

SR: Selle eesmärgiks on esmalt see tõdemus, et on selliseid valdkondi innovatsioonis, kus Euroopa jääb maha oma konkurentidest. Mitte ainult USAst vaid ka konkurentidest Aasias nagu Hiinast, Jaapanist ja Lõuna-Koreast.

Selleks probleemiks on just see, et investeeringud läbimurdelistesse, turgu lõhkuvatesse tehnoloogiatesse on meil väiksemad. Üks oluline lüli, mis on puudu, on just see niiöelda "surmaorg" - kui sa saad idufirmana toetuse selleks, et oma toodet ja tehnoloogiat välja arendada, siis selleks, et see viia turule ja oma turuosa kasvatada, on sul vaja finantsvõimekust.

Pangad ei ole valmis riske võtma, kui tegemist on uue tehnoloogiaga ning samas ei ole Euroopas ka piisavalt innovaatilist ökosüsteemi - "äriingleid" nagu on USAs või ka piisavalt riskikapitaliste, kes oleks valmis riske võtma.

Selle Innovatsiooninõukogu eesmärk ongi aidata innovatiivset ettevõtet või idufirmat laboristturule. Aidata teda lõpplahenduseni.

Siinkohal võin ma tuua ka mõned näited, mida ma mõtlen murdelise innovatsiooni all. See võib olla nii äris, tootetehnoloogias või ka teenuse või avaliku teenuse osas. Kui me võtame siis sellised näited nagu Taxify või Uber, siis nad kindlasti on välja tulnud läbimurdelise, turgu lõhkuva innovatsiooniga, kuna taksoturg on täiesti muutunud.

Me võime tuua näiteks ka Eesti e-riigi. See on täiesti uus viis, kuidas kodanik suhtleb riigiga, on loodud platvorm, mida saavad kasutada ka ettevõtted ning saavad oma tooteid selle põhjal välja arendada.

Indrek Reimand ja Signe Ratso Foto: Priit Simson

Kas ma saan õigesti aru, et see nõukogu või süsteem, kes seda otsustab on selle loodava institutsiooni sisene?

SR: On selline nõuandev kogu, kuhu kutsutakse maailmatasemel tegijad nii ettevõtlusest, innovaatorid, teadlased, kes saavad anda nõu, et millistel projektidel on sellist läbimurdelist potentsiaali. Konkreetseid projekte hakkab läbi vaatama projektinõukogu, aga ka seal on väga kõrge ekspertiisiga hindajad.

Kas see nõukogu oleks siis keskasutus või oleks igas riigis eraldi esindus?

SR: Selle eesmärk on ikkagi teha seda Euroopa Liidu tasemel, siis on võimalik saada ka massiefekti. Aga avatud innovatsiooni sambast, mis on üks oluline osa Horisondi programmist, saab ka toetust liikmesriikides juba olevatele innovatsioonisüsteemidele. Eesti innovatsioonisüsteem, mis toetab meie ettevõtteid, võib saada sealt siis täiendavaid vahendeid.

Näiteks idufirma inkubaatorid kvalifitseeruksid sinna alla?

SR: Siin on see protsess alles ees. Ettepanekule järgneb koos liikmesriikidega strateegilise programmi koostamine, siin hinnatakse ka ära need innovatsioonisüsteemid, mis riikides juba toimivad ning töötatakse välja mehhanism, mille alusel see täpselt toimub.

Indrek Reimand ja Signe Ratso Foto: Priit Simson

On paar abstraktsiooni ettepanekus, mida ma tahaks täpsustada, näiteks selline lause: "kahekordistada nende liikmesriikide toetust, kelle jõupingutused oma riigi teadus- ja innovatsioonipotentsiaali maksimaalses ärakasutamises on teistest maha jäänud." Mis riike selliste riikidena silmas peetakse?

SR: See on niinimetatud EL-13 (kõik riigid, kes on liitunud 2004 või hiljem - Forte). Eelkõige on seal need, kes on kõige hiljem Euroopa Liiduga liitunud, ei ole olnud nendes "võrgustikes" pikka aega. Selge on see, et kui sa oled olnud partnerlussidemetes, on olnud ülikoolidevahelised sidemed, teadlastevahelised sidemed, siis on sul ka kapatsiteet neid võimalusi ära kasutada suurem.

Nüüd selleks, et seda võimekust kasvatada, on ka praeguses programmis rida meetmeid, mis jätkuvad ka uues programmis, kuid täiendava finantseerimise pinnalt suureneb nende finantseerimine kaks korda.

IR: Praeguses raamprogrammis on meetmed, mille eesmärk on laiendada osavõttu raamprogrammis ja ka soodustada kvaliteetteaduse standardite levitamist. Selle jaoks on defineeritud sihtgrupp, kelle hulka kuulub ka Eesti, kuigi Eesti osalus raamprogrammis on üle keskmise, sealhulgas üle vanade liikmesriikide keskmise. See tähendab, et me saame elaniku kohta raamprogrammist rohkem vahendeid kui enamik riike.

Nende kriteeriumite järgi, mille järgi otsustati programmi sihtrühm, kuulume me siiski sinna sisse. See, kas me ka uues eelarveperioodis sinna kuulume, pole veel teada. See selgub, kuidas see defineeritakse. Sageli räägitakse lihtsalt EL-13st, ehk nendest, kes on liitunud aastal 2004 või hiljem.

Nendest riikidest on Eesti koos Sloveeniaga absoluutses tipus. Meie teadussüsteem on väga hea. Tuletan ka meelde, et kui vaadatakse nn "uue Euroopa" ülikoole, siis selles piirkonnas ülikool number üks on Tartu Ülikool. Me oleme tegelikult heas seisus ja sellest tulenevalt mõeldes järgmisest raamprogrammist, on suhteliselt realistlik ka šanss, et me ei ole enam selles "järeleaitamistunde" vajavas sihtgrupis.

See paratamatult tähendab ka seda, et meile spetsiaalselt suunatud vahendite ja võimaluste arv langeb, aga samas Euroopa jaoks on oluline "uute" liikmesriikidega koostöö edendamine. Kui sellised eesmärgid püstitatakse, siis Eestil on uutest liikmesriikidest väga hea šanss saada häid pakkumisi selleks, et sellist eesmärki täita. Meil on oma nišš olles uus liikmesriik ja olles samal ajal väga kõrge tasemega teadusriik.

Indrek Reimand ja Signe Ratso Foto: Priit Simson

Kui suur probleem see rahaliselt oleks, kui me enam ei kuuluks nende "järeleaidatavate" riikide hulka?

IR: Rahalistes parameetrites see tähendaks kindlasti kaotust. Meie praeguses portfellis on nende meetmete osakaal umbes 20%, aga isegi kui need meetmed ära võtta, oleksime me elaniku kohta üle Euroopa keskmise.

Uue plaani kohaselt peaks olema teaduspublikatsioonid kõigile kättesaadavad. Kas see jutt käib ainult uutest publikatsioonidest või vanadest?

SR: Põhimõtteliselt on see avatud teaduse põhimõte ka juba praeguses raamprogrammis. Selle eesmärgiks on see, et kõik need teadustulemused, milleni on jõutud maksumaksjate raha või Euroopa Liidu vahendite toel, peavad olema kättesaadavad. See tähendab, et teine teadlaste grupp ei peaks hakkama taas "jalgratast leiutama" ning saaks juba varasemaid tulemusi kasutada.Samamoodi peaks olema ligipääs ettevõtjatel.

Kõik need projektidest kasusaajad pole sellest kinni pidanud, mis on olnud probleemiks. Seepärast jätkub see põhimõte ka uues raamprogrammis. Ma ei oska öelda, kas see Eestis on olnud probleemiks või mitte, aga üldiselt on see probleem olemas.

See põhimõte on siis siiani ka kehtinud ainult publikatsioonide kohta, mis on ainult Euroopa Liidus tehtud ning avalike vahendite eest, saan ma õigesti aru? Selle all ei peeta silmas seda, et kõik teaduspublikatsioonid peaksid saama avalikult kättesaadavaks?

SR: Siin on mõeldud ikkagi seda, jah. Aga teaduspublikatsioonid kui sellised on ju iseenesest kättesaadavad.

IR: Eestis on kõik Eesti riigi raha eest tehtud teaduspublikatsioonid kättesaadavad vähemalt peale mingit embargoaega. Nad on kättesaadavad Eesti Teadusinfosüsteemi kaudu. Aga sellised eesmärgid kindlasti ei kehti minevikus publitseeritud teaduspublikatsioonidele, kuna need on kaitstud intellektuaalomandi või autori varaliste õiguste raames ning need õigused on uurimustulemuste avaldajate käes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare