Kõigepealt tulid Mehhikost uudised, et inimesed on tormanud tänavatele protestima tortiljahinna märgatava tõusu vastu. See meid veel ärevaks ei teinud. Ent tänavu oleme oma toidupoodideski näinud tõelist hinnarallit. Toidukaupade hinna-tõusu vastu on tänavu mindud tänavatele meelt avaldama vähemasti 30 riigis, kirjutab Eesti Päevaleht Online.

Alates 2000. aastast on maailma keskmine toiduhind kahekordistunud. Meist enamikule tekitavad kõrged toiduhinnad vaid muret, kuid mida peab tegema see kolmandik inimkonnast, kellel on võimalik kulutada päevas kokku vaid kaks dollarit? Kuidas on saanud võimalikuks, et viimased kaheksa aastat on nõudlus teravilja järele kasvanud enam kui pakkumine?

Hollandi Wageningeni ülikooli teaduskeskus küsitles paljusid asjatundjaid. Üldine arvamus oli, et toiduhindade tõusu põhjusena ei saa ülehinnata ei spekuleerimise ega biokütuste mõju, kuid peapõhjus on paljude pisiprobleemide kokkulangemine.

Piirangud ja kõrged tollid

Üldine suundumus on siiski olnud toiduhindade alanemine, mis on tingitud tehnoloogilistest uuendustest. Kuid aeg-ajalt esineb ka hüppeid üles. Praegune hinnahüpe pole siiski suurem kui see, mille põhjustas 1970. aastate naftahindade tõus ja mida meie omal nahal tunda ei saanud. Praegused spekulatiivsed teraviljainvesteeringud põh-justavad ka kiiret hinnatõusu. Ent kui algab hinnalangus, siis aitavad need kaasa selle kiirenemisele.

Pikaajaline põud Austraalias ning Euroopa, näiteks Ukraina saakide vähenemine on viljapuudusele samuti kaasa aidanud. Seda enam tuleb imestada, et Austraalia jaoks põuakindlate teraviljasortide geenmuundamise teel aretamine pole saanud osa ringkondade vastuseisu tõt-tu vajalikku hoogu. Maisihind on siiski jäänud suhteliselt madalaks ning hakanud kasvama alles hiljaaegu. Et kaitsta oma varusid, on Argentina, Kasahstan, India, Vietnam ja Egiptus pannud teravilja ekspordile kõr-ged maksud.

Euroopa Liit omakorda on üha piiranud oma teraviljatoodangut. Aasia aga vajab aina enam teravilja, sest kasvav jõu-kus võimaldab süüa rohkem liha. Ühe kilo sea-, linnu- või loomaliha kasvatamiseks kulub üks kuni kuus kilo teravilja.

Ekspertide arvates on bio-kütustele minevate põllumajandussaaduste osal hinnatõusule siiski väike mõju, sest õliseemnetest kulub kütustele viis protsenti ja teraviljast 4,5 protsenti. Wageningeni eksperdid arvavad, et märkimisväärsed teravilja tootmise suurendamise võimalused on Venemaal ja Brasiilias. “Nälga põhjustavad vaid osalt biokütused, ent palju enam halb poliitika ja turgude kehv toimimine,” järeldavad nad.

Vastukaaluks olgu toodud USA Oregoni ülikooli säästva arengu instituudi kliimadirektori Bob Doppelti arvamus, mis rõhutab just nimelt biokütuste tootmise leviku olulist mõju toiduhindade tõusule. Tema arust on parim kasvuhoonegaaside vähendamise tee uus mõtlemine, mis viiks säästvama tehnoloogiani ja seega ka naftavajaduse vähenemiseni. Kuid teaduse abiga saavutataval uuel tehnoloogial kulub 15 kuni 20 aastat, enne kui see jõuab põldudele. Siiski on teadus inimesi ennegi näljahädast päästnud.

Kahe sajandi eest hoiatas Inglise vaimulik Thomas Malthus, et inimkonna kasv ennetab toiduainete koguse kasvu. Sellest hädast saadi üle, rakendades arenenud maades fossiilkütuseid ja intensiivset põllumajandust. Pärast Teist maailmasõda sundis näljahirm rikkaid maid suunama raha teadus- ja arendustegevusse, mis viis nn rohelise revolutsioonini. Selle oma-pära oli toiduteravilja saagikuse kahekordistumine aastail 1960– 1980.

Põllumajandusteadus vaibunud

Näljahädad lõppesid kõikjal, välja arvatud Aafrikas. Seepeale vähenes rikaste riikide toetus teadusele ja arendusele. Alates 1990. aastast on see vähenenud 0,6 protsenti aastas. Uurimistöö keskendus saagikuse suurendamiselt keskkonnale ja toiduteadusele. Ja uurimistöö privatiseeriti, mis tähendab, et firmad nõudsid teadlastelt ainult kasumit. Näiteks aretati hübriidmais, mis võimaldab ettevõtetele kontrolli seemnete üle, aga ei tegeldud nisuga. Nõnda kasvab riisi ja nisu saagikus maailmas aastas vaid ühe protsendi, maisi oma veidi enam. See kasv ei suuda rahvastiku kasvu tempoga sammu pidada.

Ekspertide arvates on vaja uuringuid eelkõige uute suuresaagiliste teraviljade aretamiseks, olgu siis tavalisel või geenmuundamise teel, ning lisaks paremaid viise nende kasvatamiseks. Need uurimissuunad läksid aga teraviljaohtruse ajal moest. Rahastajad lihtsalt ei andnud raha teraviljasaakide suurendamiseks, vaid nõudsid näiteks maisiuurijatelt põuakindlaid sorte.

Mida siis teha? Üldise arvamuse kohaselt tuleb eelkõige toetada Aafrika ja Lõuna-Aasia saakide suurendamist. Neis piirkondades on põllumajanduse areng seiskunud. Pikemas perspektiivis vajatakse suurema saagikusega vilja. Maisi ja nisu parandamise keskus Mehhikos on leidnud, et põuakindlamad on sügavamate juurtega nisutaimed, mille kõrred sisaldavad ühtlasi enam süsivesikuid. Kuid nende omaduste geneetilisi markereid pole veel avastatud.

Samuti on aretatud hübriidriis, mis kahekordistaks Aafrika riisisaaki võrreldes praeguste Aasia riisisortidega, mida seal kasvatatakse. Kuid kohalikud firmad ei suuda selle seemneid piisavalt toota. Ka kaasnevad riisisaagi kuivatamisega hiiglaslikud kaod.

Tagatipuks töötavad kliimamuutused juba sisseharjunud põllundusvõtetele vastu.