Üleilmse invasiivliikide programmi (Global Invasive Species Programme, GISP) raames mõõdeti bioloogilise invasiooni kolme näitajat: liikide arvu, nende mõju elurikkusele ja vastumeetmete tõhusust. Vaatluse all oli 57 riiki, milles igaühes on keskmiselt 50 kahjuliku mõjuga võõrliiki (“rahumeelseid” ehk mitteinvasiivseid võõrliike sedakorda ei vaadeldud), vahendab
keskkonnauudisteportaali EDIE uudist.

Kõige vähem invasiivseid võõrliike selgus olevat Ekvatoriaal-Guineas, kus neid leidus kõigest üheksa. Skaala teises otsas on Uus-Meremaa 222 invasiivse võõrliigiga.

Üldiselt on invasiivsed võõrliigid kogu maailmas teinud üüratut kahju. Peamiselt seisneb kahju kohalike liikide ja koosluste väljasuretamises ning seega elukülluse vähendamises.

Näiteks tuuakse uurimistöös patogeenne seen chytrid, mis oli enne 1998. aastat praktiliselt tundmatu. Veidi rohkem kui kümne aastaga on see levinud pea üle maailma ning põhjustanud paljude kahepaiksete väljasuremisohtu sattumise.

Seen võib aga levida eksootiliste akvaariumikalade üleilmse kaubanduse kaudu. Paraku võib seene kandjaks olla ka inimene ise, kel sealjuures pole ähmast aimugi, et selline ohtlik kaaslane temaga üldse kaasneb.

Seega ei piisa võõrliikide invasiooni tõkestamisel sugugi ainult loomade ja taimede-seemnete piiriülese liikumise piiramisest või rangemast kontrollimisest. Kuni inimene ise maailmas ringirändamist ei jäta, püsib kõrgena ka võõrliikide invasioonioht. Et inimene oma rännukihu rahuldamisest vaevalt loobub, peaksid riigid uurijate meelest rohkem mõtlema invasiivliikide levikule pädeva vastulöögi andmisest.