Esmakordselt 1992. aastal Etioopia Afari piirkonnast avastatud ja 1994. aastal uue liigi staatuse pälvinud väikest kasvu olendi haprad luud on kõige varajasem teadaolev skelett esikloomaliste ehk primaatide sugupuu inimeste haru esindajalt, väidavad teadlased, vahendab uudisteagentuur AFP.

Ladinakeelse nime Ardipithecus ramidus alusel hüüdnimega “Ardi” ristitud liigi uurimine täiendab meie arusaamist sellest, kuidas inimahvlastel — “suurte ahvide” sugukonnal, kuhu kuuluvad inimesed, šimpansid, gorillad ja orangutanid — võib olla üks ühine esivanem.

Ardi avastamisest võttis osa kümme riiki. Ajakirja Science erinumber sisaldab 11 vastavateemalist uurimisaruannet.

“See uus asitõend, mis meie seniste teadmiste põhjal seisab kõige lähemal viimasele ühisele esivanemale, aitab meil tõepoolest järeldada, milline too olend olla võis,” ütleb uurimuse koostamisel osalenud teadur Tom White California Berkeley ülikoolist.

Los Alamose riikliku laboratooriumi geoloog Giday WoldeGabriel, kes juhatas geoloogilisi väliuuringuid ning fosiilsäilmete vanuse määramisel kasutatud iidse laava ja tuha proovide kogumist, nimetas “inimkonna vanimate sugulaste” avastamise uudist “põnevaks ja oluliseks”.

Teadlaste hinnangul kaalus Ardi eluajal umbes 50 kilo ning oli 1,2 meetrit pikk.

Enne Ardi avastamist oli inimevolutsiooni kõige varajasemaks tunnustatud etapiks nelja kuni ühe miljoni aasta eest elanud, väikeseajuline ja kahel jalal kõndinud “ahvmehe”-liik australopiteekus.

Kõige kuulsamad säilmed kuuluvad “Lucyle”, 3,2 miljoni aasta vanusele fossiilile, mis leiti 1974. aastal 72 km põhja pool paigast, kust hiljem leiti Ardi.

Pärast Lucy leidmist eeldasid uurijad, et varajasemate inimahvide säilmete anatoomia peaks osutuma šimpansilaadseks, mis demonstreeriks geneetilist sarnasust inimeste ja šimpansite vahel.

Ardipithecus ramiduse säilmed seda hüpoteesi aga ei toeta, nentis Berkeley inimevolutsiooni uurimise keskuse ja integratiivbioloogia teaduskonna professor White.  “Tegelikult on see olend väga huvitav mosaiik kildudest, mis ei sarnane ei šimpansile ega inimesele,” ütleb ta, osutades, et fossiili käsi on veelgi primitiivsem kui šimpansi oma.

Kui šimpansidel on väga laiad esihambad, sest nad toituvad puuviljadest, siis Ardipithecus on märksa segatoidulisem elukas, märgib White. “Tuleb välja, et puuviljatoidulisus arenes šimpanside liinis.”

Ardi puistulises kodukandis voolasid mageveeallikad ja leidus väikseid lappe tihedat metsa, väidavad uurijad. Metsaservades kasvasid palmid, laiuvaid tasandikke katsid rohttaimed.

Uurimise käigus leiti Ardi leiukohast lisaks viigi- ja tseltisepuude jäänuseid, nagu ka tigusid, kakke, papagoisid, väikeimetajaid, nende hulgas hiiri ja nahkhiiri, ning palju muid loomi nagu okassead, hüäänid, elevandid, kaelkirjakud ja mitut liiki antiloobid.

Ardi aju oli sama suur kui šimpansitel, ehkki ta nägu oli šimpansi näost väiksem. Samuti olid selle liigi esindajate lõike- ja silmahambad väiksemad, eriti isasisenditel, kinnitab White.