Inimese kõrv edastab salasignaale
Kui nende signaalide vastuseks tuleb veateade, et isik pole see, kes ta väidab enda olevat, katkestab operaator lihtsalt kõne ja ülekannet ei saa teha, vahendab Novaator New Scientisti uudist.
Selline biomeetriline lahendus isiku kindlakstegemiseks põhineb asjaolul, et kõrv mitte ainult ei taju helisid, vaid tekitab ka ise müra, mida on võimalik ülitundlike mikrofonide abil kindlaks teha.
Kui selgub, et kõrvas tekkiv müra on unikaalne, siis tõstaks see märgatavalt nii telefonipanganduse kui kõnekeskusteenuste turvalisust, enam ei peaks meeles pidama trobikonda turvakoode. Üks lisavõimalus veel: ka mobiiltelefone saaks seadistada nii, et see suudab kindlaks teha, kas kasutaja on ikka selle õige omanik ning mobiilivarga kõrvasignaalide peale paneks seade end lihtsalt lukku.
Kõrvas tekkivad signaalid, mida nimetatakse otoakustilisteks emissioonideks, tekivad sisekõrva teokujulises spiraalis, kus raku pinnal asuvad peened karvakesed vibreerivad ning need vibratsioonid muudetakse elektrisignaalideks, mis kanduvad edasi kuulmisnärvi. See võimaldabki helisid kuulda. Kuid need raku pinnal asuvad karvakesed tekivad ka ise laienedes ja kokku tõmbudes helisid.
Southamptoni ülikooli insener Stephen Beeby sõnul on kuulmine kahepoolne protsess, milles kõrv annab sissetulevatele helilainetele lisaenergiat, et asendada kõrvastruktuurides helikao tõttu kaduma läinu. „See võimaldab meil kuulda asju, mida me muidu ei kuuleks, kuid selle tulemusena kandub osa energiast ka otoakustilistesse emissioonidesse," ütles ta.
Neist emissioonidest hakati rääkima juba 1940. aastatel, kuid nende olemasolu õnnestus kindlaks teha alles 1970ndatel, mil tulid kasutusse üliväikese müratasemega mikrofonid. Emissiooni avastamiseks edastatakse kõrva rida piiksuvaid helisid. Kõrvast väljuva helisignaali vahemik on nulli ja viie kilohertsi vahel ning selle amplituud võib varieeruda. Otoakustiliste emissioonide uuringu abil tehakse beebidel kindlaks kuulmiskahjustusi, sest emissioon on nõrgem, kui sisekõrv on kahjustatud.
Beeby ja tema kolleegid hakkasid asja vastu huvi tundma aga seetõttu, et nii emissioonide tugevus kui ka signaali sagedus tundub olema isikuti väga iseloomulik, seda mõjutab inimese sisekõrva iseloomulik kuju. Beeby sõnul suudavad audioloogid nende signaalide abil eristada mehi, naisi, erinevatest rahvustest inimesi, seda kõike ainult kõrva edastatud piiksuvate signaalidele vastuseks tulnud kaja põhjal.
Nüüd ongi töörühm saanud rahastamise projektile, mille eesmärgiks on luua otoakustilistel emissioonidel põhinev biomeetriline tuvastussüsteem, umbes selline, nagu praegused silmaiirisel või sõrmejälgedel põhinevad.
„Laboris kontrollitud tingimustes on igaühe kõrvast tulevad signaalid erinevad, kuid kas see sobiks ka igapäevaelus inimeste eristamiseks, selleks on vaja teha veel kõvasti tööd," ütleb Beeby. Probleeme on mitmeid. Kui inimene on tarbinud alkoholi, siis on signaalid nõrgemad. Samamoodi mõjutavad signaalide vahemikku erinevad ravimid, ka kõrvapõletikud ja kõrva kogunev vaha.
Ent kui ettevõtmist saadab aasta pärast seatud tähtajaks edu, siis on lootust tekitada huvi elektroonikatootjates, kes asuks tootma ülitundlike mikrofonidega varustatud mobiiltelefone. Äratundmistöö teeb ära vastav tarkvara.
Suurbritannias Teddingtonis asuva riikliku füüsikalabori biomeetriliste mõõtmiste osakonna juhi Tony Mansfieldi sõnul peab töörühm suutma tõestada, et meetodil on väga väike eksimusvahemik, aga ka seda, et emissioonid püsivad pikka aega samasugustena. Nii peab meetodi abil olema võimalik inimesi tuvastada pika aja jooksul. 20-aastaselt võetud sõrmejälje abil on sama inimest võimalik kindlaks teha ka siis, kui ta on saanud 60.
