Inimene sööb konna välja

Looduskaitsjad hoiatavad, et konni võib oodata turskade saatus. Gastronoomiline nõudlus hõrendab nende sõnul looduslikke asurkondi juba sellises ulatuses, et nende taastamine on võimatu.

Singapuri riikliku ülikooli teadur David Bickford kolleegidega on kutsunud üles rakendama maailma konnalihaturul rangemat kontrolli ja seiret, et loomakesi lihtsalt väljasurnuks ei söödaks, vahendab

NewScientist

.

Statistika konnakoibade impordi ja ekspordi kohta on hõre, sest vaid üksikud riigid peavad arvet enda piires kogutud ja tarbitud liha üle.

ÜRO hinnangul on ülemaailmne kauplemine viimase 20 aastaga hoogustunud. Prantsusmaa ja USA on kaks suuremat maaletoojat — alates 1995. aastast on Prantsusmaale igal aastal sisse ostetud 2500 kuni 4000 tonni konnaliha.

Kuid ehkki konnakoibi peetakse läänes tüüpiliseks Prantsuse toiduks, on need väga populaarsed ka Aasias.

Bickfordi hinnangul tapetakse igal aastal söögiks 180 miljonit kuni miljard metsikut konna. “See arv põhineb konkreetsetel andmetel ja konnaliha tarvitamise hinnangutel vaid Indoneesia ja Hiina kohta,” tunnistab ta. “Kahtlustan, et tegelik number on märksa suurem ning minu absoluutne miinimum, 180 miljonit, on lausa naeruväärselt konservatiivne.”

Isegi Prantsuse tippkokad ei pruugi teada, kust nende konnad tulevad. Pariisi Cordon Bleu kokakooli õppejõud Bruno Stril pole kindel, kust tema varustajad koibi hangivad. “Mulle meeldiks, kui need pärineksid Prantsusmaalt,” ütleb ta, kuid arvab, et suurem osa liha tuuakse mujalt.

Strilil on õigus. Enam kui 5000 tonniga aastas on maailma suurim konnaliha-eksportija Indoneesia, kust toore rändab peamiselt Prantsusmaale, Belgiasse ja Luksemburgi.

Bickford ja kolleegid kinnitavad, et algselt leiti konnaliha Euroopa köökide tarbeks lähiümbruskonnast. Tõik, et nüüd tuleb seda importida Aasiast, annab mõista, et kohalikud asurkonnad suretati ületarvitamisega lihtsalt välja. See on märk, hoiatavad nad, et varsti ootab konnade asurkondi sama saatus, mis paljusid peaaegu surnuks püütud kalaliike.

“Merede ülekurnamine on põhjus, miks maailma kalatööstused praegu nagu ahelreaktsioonis kokku varisevad,” kirjutavad uurijad. “See kogemus peaks andma tõuke muude looduslike, saagiks püütavate asurkondade paremale haldamisele.”

Ülemaailmse loodushoiu ühenduse teaduri James Collinsi sõnul pakub California punakoib-konn (Rana draytonii) teooria kinnituseks mõningaid tõendeid. Konna püüti 19. sajandil California kullapalaviku aegadel söögiks ning viimaks hakkas populatsioon kokku kuivama.

Collins hoiatab aga, et “praegusel hetkel pole meil andmeid, mis näitaksid, et kommertspüük mõne kahepaiksete liigi väljasuremiseni oleks viinud.” Tema arvates on Bickfordi rühma tõendid küll murettekitavad, kuid paraku mitte lõplikud.

Suurem osa püütud konnadest nülitakse, tükeldatakse ja külmutatakse enne mere taha läkitamist. Seetõttu on raske hinnata, milliste liikide esindajad tapale lähevad. Arvatakse, et Indoneesia ekspordib peamiselt krabisööjaid konni (Fejervarya cancrivora) ja Põhja-Ameerika härgkonni (Rana catesbeiana). Seda, kui palju konnaihu pruugitakse toiduks Indoneesia piires, pole samuti täpselt teada. Mõned uuringud lubavad oletada, et see on eksporditud kogusest kaks kuni seitse korda suurem.

“Sindrima palju konni pistetakse nahka,” ütleb Bickford. “Palju rohkem, kui suurem osa inimesi aimata oskab.”