Infootsing: Üliõpilasi piirab rohkem kui üks oht
Aastatega kogunenud andmed viitavad, et sõltumata personaalsest edukusest või ülikooli renomeest on praktiliselt kõik üliõpilased enam-vähem sama tõenäolised spikerdajad, kui Tyler Hamiltoni värske raamatu valguses enamus profiratturitest. Viimaste puhul käib võrdlus siiskiühe teise keelatud tegevuse kohta. Nende kooliaegne spikerdamine jääb siin pigem spekulatsiooniks. Lisaks paistab, et nii maailma parimate hulka kuuluva Harvardi ülikooli kui USA tuumapommide transportijaid koolitava Õhujõudude Akadeemia kadetid ei ütle ära akadeemilise normi rikkumisest, märgib Kristjan Port ERR Teaduses.
Viimase kümne aastaga on hakanud probleem süvenema. Traditsiooniliselt võib auditooriumis arvestustöö ajal ära tunda vähese tekstiloome taustal tavatult ärevas ja õppejõu liigutusi takseerivas üliõpilases pigem mahajääja. Juhtivad spikerdamise uurijad väidavad, et üha sagedamini jõuab keelatud meetodi kasutajate sekka ka eduka esikümne liikmeid. New York Times’i kogutud ekspertarvamuse järgi on põhjendus lihtne. Aastatega on spikerdamine muutunud lihtsamaks ja seda on hakatud rohkem aktsepteerima. Seda nii ülikoolide kui koduse kasvatuse kontekstis.
Kultuuris torkavad silma mastaapsed riikide, pankade ja muude ettevõtete, rahvaesindajate või teiste eeskujuks olnud isikute pettusest kõnelevad käitumised. Samuti võib märgata kriisiolukorras käitumisi suunava kaksikmoraali vohamist. Miks peaks üliõpilastelt eeldama midagi muud? Lihtsus ehk teiste sõnadega odavus on seotud aga internetis hõlpsasti leiduva materjaliga. Olgu need siis vastused ülesannete küsimustele, iseseisva referaadi jaoks valmiskirjutatud materjal või väljatrüki jaoks kompaktselt formaaditud spikrid. Kes soovib, võib juurde mõtelda nutitelefonide rakendused.
Kuna sõnad „allahindlus“ ja „tasuta“ mõjutavad absoluutselt kõikide inimeste käitumist, on arusaadav, et raske töö odavast vastusest on samuti raske ära öelda. Kes ootab nüüd jätkuks hurjutavat teemaarendust moraalist, siis nad peavad pettuma. Pigem räägiks innovatsioonist, mille pealetungi all on nii mõnigi amet või äri oma eksistentsi pidanud lõpetama. Olgu selleks siis online-kaubanduse kätte surnud muusikapoe pidaja, blogi odavast uudismürgist halvatud ajakirjanik või iseteeninduskassade tõttu töö kaotanud kassiir.
Kas keegi on mõtelnud kordagi sellele, et kaasaegse tehnoloogia abil võiks ka üliõpilase ära kaotada? Näiteks asendades ta robotiga. Roboti saaks programmeerida ausalt õppima ja spikerdamist vältima. Niikavatseb roboteid valmistav Jaapani firma Fujitsu saata ühe oma masin-ilmutustest sooritama nõudlikkuse poolest ülikarmi Tokyo Ülikooli sisseastumiseksamitele. Robotist loodetakse palju, sest seda ootavad ees muuhulgas nii võõrkeele, kui kamatemaatika eksamid.
Võibolla on matemaatiliste ülesannete lahendamine masinale isegi lihtne. Ent enne seda peab ta ülesandest aru saama. Erinevalt inimüliõpilasest on just inimkeelest, nii kõneldust kui kirjutatust arusaamine täna veel robotitele murekoht. Teisalt erinevad robotid tõenäoliseltüliõpilastest valmidusegaiseseisvalt ja spikreid trotsivalt etteantud probleemi lahendamise nimel tegelema.
Kommentaari moraal on seotud eksamile mineva roboti valmimise tähtajaga. See on planeeritud aastale 2021. Järelikult on üliõpilastele antud mõni aasta aega väärtusmaailma süvadialoogiks. Seda vastust paraku spikerdades ei leia.
