Hundid teevad Virumaa jahimeestele peavalu

„Hunt on meil muu­tu­nud pea­va­luks num­ber üks,” prah­va­tab rii­gi­met­sa ma­jan­da­mi­se kes­ku­se Rak­ve­re-Tu­du ja­hi­ma­jan­di ju­ha­ta­ja Ah­to El­mi.

Nel­jakümne-aas­ta­se ja­hi­me­hes­taažiga mees on tõsi­selt nör­di­nud, sest pä­rast se­da, kui hun­te saab vaid pii­ra­tud ajal ja li­mi­tee­ri­tult kütti­da, on hall­va­ti­mees­te ar­vu­kus te­ma töö­piir­kon­nas jõud­salt kas­va­ma ha­ka­nud. Kit­se­de, põtra­de ja mets­si­ga­de asur­kond on ha­ka­nud aga ka­ha­ne­ma, kirjutab Eesti Päevaleht.

Nii on ja­hi­ma­jan­di piir­kon­nas hil­ju­ti lii­ku­mas näh­tud vä­he­malt nel­ja­teist hun­ti: viie- ja seits­me­pea­list kar­ja ja kah­te üksi­kut loo­ma. El­mi sõnul võib võsa­vil­le­meid roh­kem­gi ol­la, sest hun­ti­de mur­tud loo­ma­de jää­nu­seid on met­sas pal­ju.

Ko­ge­nud ja­hi­me­he­na on El­mi­le sel­geks saa­nud, et hunt on äär­mi­selt et­te­vaat­lik loom ja edu­kat jah­ti, eri­ti kui kütti­da to­hib vaid no­vemb­ri al­gu­sest ku­ni veeb­rua­ri lõpu­ni, on vä­ga ras­ke pi­da­da. „Nä­da­la­va­he­tu­sel aja­si­me üle nel­jakümne me­he kok­ku, kuid hun­te ei õnnes­tu­nud ise­gi nä­ha. Ta on võima­tult ka­val elu­kas.”

Ain­sat väl­japää­su hun­ti­de ar­vu oh­jel­da­mi­seks näeb Ah­to El­mi hun­di n-ö lindp­riiks kuu­lu­ta­mises. See tä­hen­dab, et hun­ti võiks ja­hi­mees las­ta igal aas­taa­jal, il­ma et peaks sel­leks eral­di las­ke­lu­ba nõuta­ma või jah­ti or­ga­ni­see­ri­ma. „Kui ta­ha­me hun­te kas­va­ta­da, siis är­me teis­test loo­ma­dest rää­gi. Me po­le nii rik­kad, et söö­ta tei­si loo­mi sel­le ni­mel, et hun­did ela­da saaksid.”

Met­sa­kait­se- ja met­sauuen­dus­kes­ku­se ulu­ki­sei­re osa­kon­na ju­ha­ta­ja Peep Män­nil vii­tab, et hun­ti­de ar­vu­kus on vii­mas­tel aas­ta­tel ka­he­kor­dis­tu­nud, küündi­des hin­nan­gu­li­selt 135 loo­ma­ni, Nen­de lindp­riiks kuu­lu­ta­mist pi­das ta siis­ki mõel­da­ma­tuks. „See lä­heks vas­tuol­lu nii ja­hiee­ti­ka kui ka ja­hin­du­se põhimõte­te­ga. Kui hunt on muu­tu­nud mõnes piir­kon­nas prob­leem­seks, tu­leb te­ma kütti­mi­se­le liht­salt roh­kem tä­he­le­pa­nu pöö­ra­ta.”

Män­nil osu­tab, et tä­na­vu­ne kütti­mis­li­miit lu­bab jääg­ri­tel las­ta 95 hun­ti, kel­lest enam kui poo­led on ju­ba ka las­tud. „Mul­lu­se lu­me­tu tal­ve tõttu on juur­de­kasv vä­ga hea ol­nud. Seetõttu an­na­me lu­be veel juur­de.”

Keskkonnaministeeriumi jahindusspetsialist Kaarel Roht on võsavillemite lindpriiks kuulutamise suhtes Peep Männiliga sama meelt, kuid pidas mõeldavaks hundijahi perioodi pikendamist, tuues selle alguse oktoobrisse.

„Siis hakkavad aju- ja koertega jahid pihta ning oleks võimalik vähendada ka asjatut bürokraatiat,” sõnab Roht. Praegu, kui hundid on oktoobris lammaste või teiste koduloomade kallale läinud, tuleb küttimiseks iga kord eraldi luba küsida.

Rohti sõnul on hundijaht kulukas ja keeruline. „Hundid kipuvad ära tundma, kui mingis piirkonnas jahiks läheb, ja suunduvad selleks ajaks mujale.”

Oktoobrist või novembrist algavat hundijahiperioodi pidas Roht kõige optimaalsemaks ajaks, mil kriimsilmasid on võimalik küttida. „Me ei saa ju asurkonda ainult küttida ja arvukust reguleerida, asurkonda tuleb rahulikul perioodil ka kaitsta.”

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines