Hollandi tõbi Eesti majanduses
Nagu iseenesest tuleb majandusse suures koguses uut raha, investeeringud kasvavad, eksport suureneb ja kaubandusbilanss paraneb. Mõni aasta hiljem toimus Hollandis aga deindustrialiseerumine, eksport vähenes, inflatsioon kiirenes ja tööpuudus kasvas kiiresti.
Tagurpidi spiraal
Akadeemilise põhjenduse andsid toimunule 1982. aastal majandusteadlased W. M. Corden ja J. Peter Neary. Mehhanism on lihtsustatult järgmine. Majandus koosneb kolmest sektorist: buumiv ekspordisektor, traditsiooniline ekspordisektor ja siseturule suunatud teenindussektor. Hollandi haiguse tingimustes suruvad buumiv ekspordisektor ja kodumaine teenindussektor traditsioonilise ekspordisektori alla.
Ka inimesed liiguvad mahajäävast ekspordisektorist buumivasse ekspordisektorisse. Kui jutt käib maavaradest (kõnealusel juhul maagaasist), ei pruugi see efekt olla kuigi suur, sest tegemist ei ole eriti tõõjõunõudliku alaga. Kaudne deindustrialiseerumine tuleb aga kolmanda ehk siseturule suunatud sektori kaudu. Buumiva sektori kaudu riiki tulvav raha kasvatab kiiresti nõudlust just selles kolmandas sektoris, mis omakorda tirib traditsioonilisest ekspordisektorist ära juba suurtes kogustes tööjõudu.
Hollandi näitel tõi kõik see kaasa riigi valuuta tugevnemise ning hindade ja palkade tõusu, mis omakorda kägistas kõige rohkem just välisturust sõltuvat traditsioonilist ekspordisektorit, millel puudus võimalus siseturu hinnaralliga kaasa minna. Lõpuks käivituski tagurpidine spiraal: tööpuudus, ekspordi vähenemine, majanduslangus. Hollandi haigusest räägitakse tavaliselt juhtudel, kus buumivaks sektoriks on maavarade kaevandamine.
Vahel on laiendatud terminit ka mujale: Uus-Meremaa piimatööstuse buumist, Suurbritannia 1990. ja 2000. aastate pangandusbuumist kuni hiljutise Iirimaa kinnisvarabuumini välja.
Tartu ülikooli majandusprofessor Urmas Varblane ütleb, et puhtterminoloogiliselt jätaks ta ise Eesti kinnisvara- ja ehitusbuumist rääkides sõnapaari Hollandi haigus kasutamata. „Las see termin jääb maavaradega seotud buume kirjeldama, kuigi sümptomid on muidugi sarnased,” möönab Varblane. „Ma eelistaks Eesti puhul öelda, et toimub lämmatamise efekt.”
Töösturite kõrvaläri
Kui eelkirjeldatud Hollandi haiguse mudel Eestisse üle kanda, oleksid kolm märksõna buumiv (buuminud) ehitussektor, siseturule suunatud teenindussektor ja surve alla sattunud traditsiooniline ekspordisektor. Eestis on samal ajal üllatavalt vähe makroandmeid, mis vaatleksid kinnisvarabuumi mõju teistele majandussektoritele. Kohtab palju anekdootlikke ja subjektiivseid muljeid.
Näiteks Swedbanki regioonijuht Erkki Raasuke on juba paar aastat tagasi kurtnud, et igal Eesti töös-turil hakkab tekkima uus kõrvaläri — kinnisvaraarendus. Professor Varblane lisab selle efekti iseloomustuseks otsese konkurentsimomendi: „Vaba kapital, mis muidu oleks läinud ehk tööstu-sesse, läks nüüd kinnisvarasse.”
Haiguste ravi garanteeritud
Kõigist maailma riikidest, keda ohustab maavarabuum, on suutnud Hollandi haigusega kõige paremini toime tulla Norra. Sealse hiiglasliku, riigi SKT-ga võrdse 400 miljardi dollari suuruse valitsuse pensionifondi juht Martin Skancke rääkis Ärilehele, et nad seiravad pidevalt sümptomeid, võrdlevad ennast naaberriikidega ja analüüsivad, kuidas käituks Norra majandus ilma nafta- ja gaasituludeta. Tegelikult on üks sellesama pensionifondi loomise eesmärke olnud haiguse ennetamine. Nii näiteks ei tohi Norra pensionifond oma hiigeltulu Norra firmadesse investeerida.
Christine Ebrahim kirjutab IMF-i ajakirjas, et kui uue raha sissevool äkki ajutiselt kasvab, suurendatakse tavaliselt reserve (näiteks plahvatuslikult kasvanud välisinvesteeringute puhul). Iseseisva rahanduspoliitikaga riikide puhul välisvaluuta reserve.
