Hobikosmonaudid kavatsevad isetehtud raketiga orbiidile lennata
“Projekt võib paista hulljulge või äärmuslik, ent me ei kavatse teha midagi narri. Me ei ütle “see võib töötada, teeme proovi”, vaid oleme endale loomulikult kehtestanud ranged standardid,” kinnitab 36-aastane arhitekt ja mehitatud kosmosesõidukite spetsialist von Bengtson. “Me ei kavatse surma saada.”
Von Bengtson on varem töötanud USA valitsuse kosmonautikapartneritest ettevõtete juures. Ta nendib, et nautis seda kogemust, ent täit rahuldust see talle ei pakkunud. „NASA-s saab töötada huvitavate projektide juures, aga neid ei hakata tihtipeale ellu viima enne 20-30 aasta möödumist või üldse mitte kunagi,” ütleb ta.
Isikliku stardisüsteemi arendamine jäi von Bengtsoni jaoks suuresti unistuseks, kuni ta 2008. aasta alguses tutvus teise kosmose-entusiasti ja raketieksperdi Madseniga, kes tema unistust jagas. Koos rajasid nad mittetulundusühingu Copehagen Suborbitals ning hakkasid ettevõtete toetuse ja vabatahtlike töötajate abiga omal käel kavandama ja ehitama mehitatud kosmosesõidukit.
Esimene suurem teetähis jõuab kätte juba sel nädalal, kui mehed läkitavad esmakordselt taevasse oma tahkekütusel töötava vedeloksüdant-suborbitaalraketi nimega HEAT-1X Tycho Brahe (16. sajandi taanlase järgi, kes avastas supernoova).
Rohkem fotosid ja videoklippe näeb SIIN.
Von Bengtson tunnistab, et kui raketi lend peaks ka ebaõnnestuma, ei valmista see talle pettumust. “See on üsna tõenäoline,” ütleb ta. “Põhimõtteliselt me lähme ja vajutame lülitit ja ehitame siis uue raketi — mis ka ei juhtuks.”
Järgmise kolme kuni kümne aasta jooksul sooritatakse täiendavaid katselende, lubab von Bengtson, enne kui tema ja praegu 39-aastane Madsen kordamööda ühe-mehe-kapslis turvarihmad kinnitavad ning särinal suborbitaalsele kosmoseretkele suunduvad.
Läänemerel asuvalt platvormilt startiva raketi esmareisijaks on avariikatsete mannekeen. Tunnustusena taanlaste tandemi tehnilisele tõhususele tuleb ära märkida, et ka miniallveelaeva, mis platvormi merre transpordib, konstrueerisid nad ise.
Merelt startimise peamine eelis seisneb von Bengtsoni sõnul riiklike piirangute puudumises. “Meil, raketikonstruktoreil, on väga keeruline oma kätetööle stardipaiku leida. Rahvusvahelistes vetes pole aga vaja muud kui teha koostööd väheste allesjäänud ametivõimudega,” selgitab ta.
Taolised võimalused reeglitest mööda hiilida ei laiene aga USA-s asutatud ettevõtetele ja rühmitustele, lisab Washingtonis tegutseva kommertskosmonautika föderatsiooni CSF tegevdirektor John Gedmark.
“Rahvusvahelise leppe kohaselt vastutavad riigid enda lipu all startivate rakettidega kaasnevate kahjude eest täiel määral hoolimata sellest, millises maailma paigas start aset leiab,” ütleb Gedmark. “Selge see, et igasugusest inimasustusest kaugel eemal on kohustuslikud turvanõuded ja võimalikud kahjustused kõrvalistele isikutele palju tagasihoidlikumad.”
Projekti paistab olevat heaks kiitnud ka Taani valitsus, mis annab Copenhagen Suborbitalsi käsutusse kohalikule rahvuskaardile kuuluva aluse koos meeskonnaga, et üritada rakett ja kapsel pärast lendu merest välja õngitseda, kinnitab von Bengtson.
Täpne stardikuupäev sõltub ilmast, mis praegusel aastaajal kipub reeglina tujukas olema. Von Bengtson ja Madsen kavatsevad raketi käivitada raadio teel umbes kolme kilomeetri kaugusel paikneva laeva pardalt.
Ehkki projekti eesmärgiks on iseennast ja viimaks ka teisi inimesi kosmosse lennutada, ütles von Bengtson, et tal on hea meel juba ainuüksi võimaluse üle osaleda kiirkorras arendatavas mehitatud kosmoselendude programmis. “Iga päev sellega tegelda on just see, mida ma tahan,” ütleb ta. “Asi on pigem protsessis kui tegelikus eesmärgis.”
