Hiirest elevandiks? Oodata tuleb vaid 24 miljonit põlvkonda
Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud uurimus kirjeldab imetajate mõõtmete kasvamist ja kahanemist pärast hiidsisalike väljasuremist 65 miljoni aasta eest, vahendab PhysOrg.
Uurimus näitab ka, et kassisuurustel maismaaloomadel võttis elevandisuuruseks arenemine aega umbes kümme miljonit generatsiooni. Mereimetajatel nagu vaalad kulus kasvu ülempiirini jõudmiseks poole vähem põlvkondi.
Austraalias Melbourne’is tegutseva Monashi ülikooli bioloogiateaduskonna doktori Alistair Evansi juhtimisel avastas 20 bioloogist ja paleontoloogist koosnev töörühm, et kasvu kahanemise tempod on palju kiiremad kasvutempodest. Väga ulatuslike, suisa vaegkasvu kaasa tuua võivate kahanemiste ilmnemiseks ei kulu rohkem kui 100 000 põlvkonda.
Evolutsioonibioloog Evans ütles, et uurimus on ainulaadne, kuna suurem osa varasemaid töid on käsitlenud eelkõige mikroevolutsiooni ehk liikide piires ilmnevaid pisimuudatusi.
„Meie aga keskendusime kehasuuruse mastaapsetele muudatustele. Nüüd saame näidata, et kasvu silmas pidades nii-öelda hiirest elevandiks arenemine võttis vähemalt 24 miljonit sugupõlve. Muudatus on küll tohutusuur, aga seda on ka arenguks kuluv aeg,” märkis Evans.
Uurimus keskendus 28 eri imetajarühmale, nende hulgas elevantidele, esikloomalistele ja vaaladele mitmetelt mandritelt ja ookeanidest viimase 70 miljoni aasta jooksul. Kasvumuudatusi seirati pigem generatsiooniti kui aastate kaupa, mis tegi võimalikuks eri elueaga liikide mõtestatud võrdlemise.
Austraalia Victoria osariigi selgroogsete paleontoloogia muuseumi vanemkuraator ning uurimuse kaasautor Erich Fitzgerald ütles, et muudatused vaalade kasvus leidsid aset kaks korda kiiremini kui maismaaloomadel. „Tõenäoliselt on nii sellepärast, et vees on lihtsam suur olla — vesi toetab massi,” osutas Fitzgerald.
Teadlasi üllatas evolutsioonilise kasvu kahanemise kümme korda suurem kiirus võrreldes kasvu kasvamisega. „Kahanemise ja paisumise kiiruste vaheline röögatu erinevus oli tõeliselt rabav. Me ei aimanud kindlasti, et see leiab aset nii kärmelt!” ütles Evans.
Paljud väiksekasvulised liigid nagu kääbusmammut, kääbusjõehobu ja „kääbik” ehk Florese inimene elasid saartel, mis aitab selgitada kasvu kängumist.
„Mida väiksemaks sa jääd, seda vähem vajad toitu ja seda kiiremini paljuned. [Need on] omadused, mis väikestel saartel kujutavad endast olulisi eeliseid,” osutas Evans.
Uurimus edendab teadlaste arusaama sellest, millised tingimused võimaldavad teatud imetajatel vohada ja suuremaks kasvada ning millised tingimused kahandavad kasvutempot ja võimalik, et mahitavad liikide väljasuremist.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!