Hea küsimus: kuidas toimub keemiline puhastus?
USA riikliku keemilise puhastuse instituudi andmetel hõõrusid tollased inimesed riiete plekkidest puhastamiseks neid liiva ja õli imava poriga.
Kaasaegne keemiline puhastus sündis 19. sajandi alguses, selle isaks on loetud prantslane Jean-Baptiste Jolly (või Jolly Belin).
Kuulu järgi pillas ta ükskord kogemata lambist petrooleumi (või oli see hoopis tärpentiin?) määrdunud laudlinale ja märkas, et sellel on tugev puhastav mõju.
Ta hakkas õhinal eksperimenteerima ja avastas peagi, et petrooleum aitab igasuguseid erinevaid õrnaid materjale puhastada.
Kindel on aga see, et esimesed keemilised puhastused kandsid nime Jolly Belin ja need alustasid tegevust Prantsusmaal Pariisis. Aega täpselt ei teata enam, see võis olla 1825. või 1845. aastal.
Järgneva umbes sajandi jooksul kasutatigi keemilises puhastuses peamise toimeainena petrooleumi, või sellega võrdselt tuleohtlikke aineid nagu benseen ja bensiin. Oma ärile kindlustust sõlmida polnud selles valdkonnas kerge.
1930ndatel hakkasid inimesed otsima aga uusi lahendusi ja 1940ndate lõpus sai selleks mittetuleohtlik halogeeniühend tetrakloroetüleen.
See on laialdaselt kasutusel siiani ja puhastamine toimub järgnevalt. Riided pannakse pealtnäha tavalisse pesumasinasse, mille pöörlevasse trumlisse lisandub puhastusainena vedelat kemikaali. Osad plekid võtab välja ka vesi.
Kui tsükkel lõpeb, valgub kemikaal trumlist välja, kus seda hoitakse järgmise riidelaadungi jaoks. Esmalt filtreeritakse või destileeritakse aga mustus välja. Lõpuks riided triigitakse, pistetakse kilekottidesse ja antakse tagasi.
Tetrakloroetüleen muutus 1990ndate keskel senisest aga tunduvalt vähem populaarseks, kui teadusuuringud selle ohtlikuks aineks märkisid.
See võib teadusandmetel soodustada või tekitada inimkehas vähktõbe ning mõjutada tugevalt neere, immuunsüsteemi ja hematoloogilist süsteemi (maks, veri, luuüdi, põrn). Ning see võib ka mõjutada meie arengut ja võimet järglasi saada.
Keskkonnasõbralikke või „rohelisi“ lahendusi on täna kasutusel peamiselt kolm. Siloksaan on silikoonipõhine lahus, biolagunev ja usutavasti tervisele mitte ohtlik. Süsivesinik on hea, odav ja üsna ohutu, aga võib riietele ebameeldiva kemikaalilõhna külge jätta.
Kolmest uusim, aga kulukaim on süsinikdioksiid (süsihappegaas, CO2). Aga selle kasutamiseks peab soetama spetsiaalse masina, mis süsihappegaasi vedelikuks muudab.
Lihtsaim tetrakloroetüleeni mittesisaldav keemilise puhastuse variant on märgpesu, kus vett soovitud temperatuurile soojendatakse, et selle abil riided puhtaks saada.
