Hea kujutlusvõime nii tekitab kui ka tõrjub laste öiseid hirme
Mingis vanuses on peaaegu iga laps kogenud öiseid hirme, olgu nendeks peletised voodi all või kolumats riidekapis. Suurem osa kasvab neist välja spetsialistide sekkumiseta, mõnel hakkavad hirmuhood aga regulaarselt korduma, ähvardades last ärevushäire kujunemisega hilisemas elus, vahendab Medical Xpress.
Tel Avivi ülikooli psühholoogiakateedri professor Avi Sadeh ja kolleegid analüüsisid nii ööhirmude mõjusid lapse normaalsele arenguprotsessile kui seda, millal need probleemseks kujunevad.
Ajakirjas Child Psychiatry and Human Development ilmunud uurimuse raames avastasid teadlased, et sagedaste ööhirmude all kannatavad koolieelikud oskavad eakaaslastega võrreldes tegelikkust väljamõeldust eristada märksa halvemini.
Uurijad kasutasid nelja- kuni kuueaastaste laste, kellest 80-l oli diagnoositud tõsine ööhirmu-häire, 32 olid aga normaalselt arenenud, väljamõeldiste tegelikkusest eristamise suutlikkuse hindamiseks lapsevanemate ütluseid ja standard-küsitlusi.
Näiteks tutvustati lapsele haldjatõugu tegelast ning esitati talle seejärel hulk küsimusi, selgitamakas välja, kas olend on välja mõeldud või päris — näiteks, kas talle saab telefoniga helistada või kas on võimalik, et haldjas tuleb lapsele koju külla.
Mida rängemad olid lapse öised hirmud, seda edutum oli laps tegelikkuse eristamisel fantastikast. Ootuspäraselt said ka nooremaealised lapsed vanematega võrreldes nõrgemaid tulemusi, mis on põhjendatav laste arenguliste iseärasustega.
Prof Sadehi osutusel saavad lapsevanemad ja arstid sedasama fantaasia ja tegelikkuse hägustamise kalduvust, mis ööhirme põhjustab, edukalt ära kasutada ka lapse hirmude tõrjumiseks.
"Rääkides lapsele, et koletisi pole olemas, kuid jutustades samas lugusid päkapikkudest ja hambahaldjatest, saadame lapsele vastukäivaid signaale," selgitas ta.
Ainuüksi lapse teavitamisest, et tema hirmud pole realistlikud, ei piisa, rõhutas Sadehi.
Näiteks võivad lapsevanemad esitleda ööhirme põhjustavat väljamõeldud olendit mitteähvardavana. Selleks võib kollile kirjutada kirja, milles tehakse ettepanek sõpradeks saada, või lugeda lapsele ette raamatut, milles sarnane hirmutav tegelane osutub sõbralikuks.
Prof Sadehi sõnul on eriti edukaks ravimeetmeks osutunud mänguasi, mida ta nimetab "kaisukutsuks" (ingl huggy puppy).
Teraapia korras kingitakse lapsele mängukoer, kelle kohta räägitakse, et varem oli kutsu lõbus, aga nüüd kurvastab. Lapsele tehakse ülesandeks olla kaisukutsu sõber, tema eest hoolitseda ning seista hea selle eest, et kutsul öösel hirm ei hakkaks.
Kuna kirjeldatud meetod rajaneb eeldusel, et laps on valmis kaisukutsu lugu uskuma ning uut, hoolitsevat rolli omaks võtma, toimib see prof Sadehi kinnitusel kõige paremini just tugeva kujutlusvõimega laste juures.
