"Gravitatsiooniküngas" - paik, kus vabakäigul auto ise justkui nõlvast üles veereb
Niisuguseid imelikke kohti on maailmas tosinaid ja nad on sageli ka paigale oma kummalisusest lähtuva nime andnud: Californias asub Confusion Hill (Segaduse küngas) ja Kanadas Magnetic Hill (Magnetiline küngas). Ehkki rahvasuus on nende paikadega seoses aegade jooksul rännanud hulganisti jutte nõidusest ja hiiglaslikest maasse maetud magnetitest, on tegelik teaduslik põhjendus siiski niisugune, mis paneb ilmselt igaüht iga teele jäävat kallakut teise pilguga vaatama. Ja tõesti, üks asi, mis neid paiku ühendab, on see, et kui sõita autoga künka otsast alla orgu ja vabakäigu sisse panna, veereb masin justkui iseenesest mäest üles tagasi.
Milles siis asi? Tegelikult on tegu optilise illusiooniga ja see on nii „hea“, et ilma vastavate mõõteriistadeta ei oleks seda ilmselt kuigi lihtne uskuda. Ent teodoliiti või kasvõi GPSi kasutades selgub, et tegelikult on kõrgused vastupidised.
Kuidas siis meie silmad ja aju meid sedasi tüssata saavad? Psühholoogide sõnul on asi eeskätt horisondis ja selles, kuidas ülejäänud ümbrus meile sellega koos, tervikuna paistab. Paljud neist kohtadest, kus näiliselt müstiliste omadustega nõlvad asuvad, on sellised, kus horisonti hästi näha pole või siis vastupidi, ajab selle nägemine nõlva ja ülejäänud maastiku suhte sassi.
Näiteks videos oleva Šotimaal Ayrshire`i krahvkonnas asuva künka ja sellel oleva tee puhul on probleem just viimases. Psühholoog Rob Macintosh Edinburghi ülikoolist selgitab Science Channelile, et kogu maamassiiv on ühte suunda kaldus ja tee sellel samamoodi, ent viimase kaldenurk on väiksem, mistõttu tundub selle olles, nagu oleks kogu tee kalle vastassuunaline.
Aastal 2003 viidi Padova ja Pavia ülikoolide teadlaste poolt läbi mudeluuringud, millega sooviti välja selgitada, kuidas horisondi puudumine neis paigus inimeste perspektiivi segamini ajab. Ehitati paljude „gravitatsiooniküngaste“ väikesed mudelid ja lasti vabatahtlikel neid läbi augu vaadelda. Seejärel muudeti „horisondi“ omadusi, et näha, kas ja kuidas vabatahtlike perspektiiv ja hinnang sellele, kumba suunda kallak jookseb, muutub. Leiti, et ilma tõelise horisondita hakkavad muud maamärgid nagu puud ja märgid vabatahtlikke kiirelt petma.
