GPS ilmaruumi vallutajatele: surnud tähed hakkavad kosmoselaevadele teed näitama
Saksa teadlased töötavad välja tehnikat, mis võimaldab väga täpset positsioneerimist kosmose suvalises piirkonnas pulsarite röntgensignaalide baasil, vahendab BBC.
Nood tihedad läbipõlenud tähed pöörlevad väga kiiresti, paisates emissioone üle kosmose laiali tempos, mis on nii stabiilne, et ei jää täpsuses palju maha aatomkelladest.
Taoline ajastatus on töörühma kinnitusel tähtedevahelise navigatsiooni jaoks asendamatu.
Impulsside tuvastamiseks vajaliku aparatuuriga varustatud kosmosesõiduk saab nende saabumisaegu kõrvutada sihtasukoha jaoks prognoositud saabumisaegadega. See võimaldaks alusel määrata asukoha vaid viie kilomeetrise täpsusega meie galaktika suvalises punktis.
"Tööpõhimõte on nii lihtne, et leiab kindlasti praktilist rakendamist," rääkis Baierimaal Garchingis tegutseva Max Plancki nimelise maavälise füüsika instituudi professor Werner Becker. "Pulsarite ohtrus kõikjal universumis ja nende "vilkumise" ettearvatavus teevad taolise lähenemise tõeliselt sirgjooneliseks."
Prof Becker tutvustas oma rühma uurimissaavutusi Ühendkuningriigi riiklikul astronoomiakoosolekul Manchesteris.
Väljapakutud tehnika on väga sarnane sellele, mida rakendab populaarne globaalne positsioneerimissüsteem GPS, mis läkitab orbiidil paiknevate satelliitide parvest kasutajaile ajastavaid signaale.
GPS töötab aga ainult Maal või madalal selle pinna kohal ning planeedist kaugemal pole seda kasutada võimalik.
Praegu peavad lennujuhid, keda huvitab kosmoseaparaadi asukoht Päikesesüsteemis, seirama erinevusi satelliidilt lähtuvate ja sinna saabuvate raadiosignaalide kohalejõudmise aegades. Selline protsess on keeruline ja eeldab mitmete Maa pinnale paigutatud antennide olemasolu.
Samuti pole selline tehnika kaugeltki täpne ning vead kasvavad seda suuremaks, mida kaugemale Maast lendab kosmosesond.
Kõige kaugemate seni toimivate kosmoseaparaatide — Päikesesüsteemi välimisele piirile lähenevate NASA sondide Voyager 1 ja 2 — asukohtade arvutamisel küündib vea suurus mitme tuhande kilomeetrini.
Isegi suhteliselt lähedal Marsi orbiidil võib sondi positsioneerimisviga ulatuda umbes kümne kilomeetrini.
Küll aga pole tõenäoline, et pulsareid majakatena kasutav navigatsioonisüsteem otsekohe kasutusele võetakse. Teleskoobid, mis kosmoses röntgenkiirgust tuvastada võimaldavad, on enamasti suured ja rasked. Rakenduskõlbuliku pulsarnavigatsiooniseadme valmistamiseks tuleb teadlastel vastav tehnoloogia palju pisemaks konstrueerida.
"Kergete röntgenpeeglite arendamine teeks selle võimalikuks," osutas prof Becker. "Need on juba samm järgmise põlvkonna röntgenteleskoopide poole. Praegu kasutusel olevad peeglid on sada korda raskemad, mis teeb need täiesti kasutuskõlbmatuks. 15–20 aastaga kujunevad uued peeglid aga standardiks ja meie seadme ehitamine saab võimalikuks."
Teadlane usub, et tema navigatsioonilahendus võiks kindlasti leida rakendust Päikesesüsteemi eri piirkondadesse läkitatavates sondides, planeetidevaheliste lendude autonoomses navigatsioonis ja võimalik, et tulevastel mehitatud lendudel Marsile, kus laitmatult toimivad süsteemid on turvalisuse tagamiseks absoluutselt hädatarvilikud.
Samuti meeldib talle mõte sellest, et inimkond võiks kunagi jõuda tähtedevahelisse ruumi.
"GPSi kasutaja teab, et võõrasse riiki reisides peab ta seadmesse uued kaardid ostma. Me viskasime Garchingi üliõpilastega nalja, et peaksime hakkama müüma täheparvede kaarte ruumilaevadele nagu Star Trekist tuntud Enterprise."
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!