„Meie uurimisrühm on seda isekeskis juba mõnda aega kahtlustanud, ning nüüd on mu kolleeg Pernilla Vallenback DNA-analüüsi abil tõestanud, et see tõepoolest nii on,” kinnitab Lundi ülikooli bioloogiateaduskonna professor Bengt O. Bengtsson.

Evolutsioonigeneetikute uurimisrühm on avastanud, et ensüümi PGIC tootmiseks vajalik geen on lamba-aruheina (Festuca ovina) genoomi kandunud mõnelt nurmikate perekonna esindajalt, tõenäoliselt soonurmikalt (Poa palustris), mis on reproduktiivses tähenduses täiesti eraldiseisev liik. Samuti näitavad DNA-analüüsid, et liigilt liigile kandus vaid väike osa kromosoomist. Tegemist on esimese tõestatud juhtumiga teadaoleva funktsiooniga geeni horisontaalsest ülekandumisest ühe kõrgema taimeliigi rakutuumast teise liigi omasse.

„Paraku ei tea me täpselt, kuidas liikidevaheline geenihüpe toimus, mis pole ka üllatav, kuna sündmus leidis aset millalgi umbes 700 000 aasta eest. Kõige usutavama selgituse kohaselt kandus geen üle parasiidi või haiguseidu, nt viiruse vahendusel — pole välistatud, et taimemahla imeva putuka kaasabil,” ütleb Bengtsson.

Kas see, et eri liikidesse kuuluvate taimede vahelised geenihüpped on looduses loomulikud, tähendab, et enam pole mõtet geneetiliselt muundatud toiduvilja vastu protestida?

Bengtssoni hinnangul pole vastus kaugeltki lihtne. Ta märgib, et uued tulemused on huvitavad ja olulised, ent ei ütle suurt midagi selle kohta, millised sammud ühiskonna jaoks valed või õiged on.

„Paljud kardavad geneetiliselt muundatud kultuurtaimi, kuna usuvad, et nende kasutamine võib kaasa tuua soovimatute geenide levimist looduses. See argument mind ei veena. Küll aga mõistan ma muret kasvava patendikasutuse ja taimearetusmeetodite monopoliseerimise üle. Sellepärast ongi nii oluline, et ülikoolides saaksid jätkuvalt toimuda sundimatud ja äriliselt sõltumatud taimegeneetika uuringud,” rõhutab Bengtsson.

Uurimuse tulemused avaldati ajakirjas PLos ONE.

Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!