Ajakirjas The New England Journal of Medicine ilmunud teadustööst nähtub, et uurijad jõudsid selliste tulemusteni geenide redigeerimise erilise tehnika toel, nagu vahendab The Verge.

Uurimuse raames eraldasid teadlased katsealuste verest erilist tüüpi valgeid vereliblesid, nn CD4+ T-leukotsüüte. Seejärel kõrvaldati igalt liblelt valgu CCR5 tootmiseks vajalikud geenid. Valk CCR5 on molekul, mis üldse võimaldabki HI-viirusel valgete vereliblede sisemusse tungida, mistõttu selle eemaldamisega kaasnes vastupanuvõime kasv.

Veendunud, et libledes selle protseduuri tõttu midagi muud ei muutunud, toimetasid uurijad igalt patsiendilt kogutud ja muundatud umbes kümme miljonit vereliblet vereülekande abil tagasi patsiendi vereringesse.

“Muundatud leukotsüüdid püsivad HIV-nakkuse tingimustes kauem elus, mida me tõestasime, katkestades mõnedele patsientidele määratud retroviirusvastaste ravimite kuurid,” selgitas Pennsylvania osariikliku ülikooli nakkushaiguste spetsialist ja uurimuse kaasautor Pablo Tebas.

Erinevalt väikelapsest, kellel HIV mullu taanduma hakkas, jäävad nüüdses katses osalenud patsientide HIV-proovid jätkuvalt positiivseteks, kuid ometi kujutavad selle esimese etapi kliinilise uurimuse tulemused endast paljulubavat algust muundatud geenide põhiste raviviiside arendamise valdkonnale, kuna valged verelibled püsisid patsientide vereringes ligi aasta pärast vereülekannet.

Tebas kinnitas, et katsealused talusid ravi hästi ning on jätkuvalt hea tervise juures. Ühel katsealusel kutsus vereülekanne siiski esile ägeda vastureaktsiooni, mis väljendus külmavärinates, liigesevaludes ja palavikus. Õnneks taandusid sümptomid paari päeva jooksul.

Maineka Berliini haigla Charité – Universitätsmedizin Berlin HIV-uurija Kristina Allers, kes ise uurimuses ei osalenud, nimetas uurimuse raames rakendatud tehnikat väga elegantseks, hoiatades siiski, et too edusamm on alles lähtepunktiks. “Protseduuri mõjud HIV-nakatunud patsientidele pole pikaajalised,” rõhutas Allers.