Geneetika teeb mõne inimese opioidisõltuvusele vastuvõtlikumaks, teist jälle kaitseb


Geneetika teeb mõne inimese opioidisõltuvusele vastuvõtlikumaks, teist jälle kaitseb
Mees Philadelphias heroiini süstimas.AFP

Eestis suri mullu uimastite, peamiselt opioidide üleannuse tõttu 110 inimest. Seda on oluliselt rohkem kui üheski teises Euroopa Liidu riigis. USA-s, kus iga päev sureb opioidi-üledoosidesse 91 inimest, on opioidipõhiste uimastite kuritarvitamise määrad praegu viimase 15 aasta kõrgeimad ja jätkavad kerkimist. Üledoosikriisi põhjustest ja ühest võimalikust lähenemisest sõltlaste abistamisele kirjutavad USA eksperdid.

Teaduslikus tähenduses on sõltuvushäire haigus, rõhutavad opioidisõltuvuse uurijad Lõuna-Carolina ülikooli farmatseutika aseprofessor Jill Turner, Tuftsi ülikooli biomeditsiiniuuringute professor Fair Vassoler ja Lääne-Virginia ülikooli kliiniline terapeut Kathleen Chiasson-Downs veebiajakirjas The Conversation. Uurijad loodavad, et selle haiguse ravimisel võib abi olla epigeneetikast — DNA koodi reguleerimise teadusest.

Teadlaste arvates võib just epigeneetika aidata tulevikus luua ennetavaid raviviise, mis lisaks juba sõltuvushäirega kimpus inimeste aitamisele võiksid pakkuda kaitset ka järeltulevatele põlvkondadele.

Pärilikkus ja kasvatus

Samamoodi nagu geneetika võib mõjutada südamehaiguste, vähktõbede või diabeedi kujunemise riski, võib see meid ka sõltuvuste suhtes rohkem või vähem vastuvõtlikuks teha.

Seotud lood:

Viimastel aastatel on palju uuritud tillukesi erinevuseid DNA-s, mida nimetatakse üksiknukleotiidide polümorfismideks (ingl SNP; single nucleotide polymorphism). Need SNP-d võivadki anda aimu sellest, kas inimese sõltuvusrisk on keskmisest suurem või väiksem.

Näiteks esineb mõnede inimeste opioidretseptori geenis üheainsa „ehituskivi“ muudatus, mis pakub kaitset nii uimastisõltuvushäire eest üldiselt kui ka konkreetselt opioidisõltuvuse eest. Teisalt seondub kolme eri dopamiiniretseptori — ajus mõnutunde-signaale vahendavate molekulide — tegevust reguleerivate geenide variatsioonidega suurem opioidisõltuvuse kujunemise oht.

Oluline roll on ka keskkonnal. Meie vanemate ja isegi vanavanemate kogemused võivad meie geenide ekspressioone mõjutada veel aastaid hiljem. Oletame näiteks, et teie dopamiiniretseptorit moduleeriv SNP muudab teid sõltuvuse kujunemisele vastuvõtlikumaks. Ehkki teadmisest, et teie sõltuvusrisk on suurem, võib olla kasu, ei pruugi see teie elu kuidagi mõjutada juhul, kui teie organismi rakud epigeneetiliste muutuste tagajärjel seda geeni teistmoodi „loevad“.

Kokkupuude uimastite, nt opioididega võib kaasa tuua märkimisväärseid põlvkondadeüleseid epigeneetilisi muutuseid. Ühe uurimuse raames andsid teadlased rühmale emastele rottidele nende noorukieas ainult kümne päeva vältel opioide. Seejärel ei saanud rotid uimasteid kuni täiskasvanuks saamiseni.

Opioide saanud rottide pojad osutusid opioidisõltuvuse suhtes hoopis vähem vastuvõtlikuks! Katsetes ei vaevunud teise põlvkonna hiired opioide eriti agaralt otsima ja kogesid nende mõju vähem meeldivana. Pealeselle ekspresseerisid teise põlvkonna hiirte — ja ka nende järeltulijate — ajud geene teistmoodi kui opioide mitte saanud hiirte järeltulijate ajud.

Miks nii juhtus? Tegemist oli epigeneetiliste muudatustega. Emarottide kokkupuude opioididega õrnas eas muutis seda, kuidas nende poegade DNA-d „loetakse“. Antud juhul aitasid epigeneetilised muudatused hiirepoegi ette valmistada eluks keskkonnas, kus tõenäosus opioididega kokku puutuda on suurem. Hiirevanemate kogemused olid muutnud seda, kuidas rakud nende järeltulijate organismis DNA-koodi loevad, vähendades sel moel nende vastuvõtllikkust uimastisõltuvushäirele ja soodustades kohanemist maailmas, mille üheks osaks on opioidid.
See loomkatse näitas, kuidas ühe põlvkonna kogemused võivad muuta järgmise põlvkonna elusaatust. Inimeste puhul on olukord, mõistagi, märksa keerukam. Teadlased pole seni veel uurinud epigeneetika rolli inimeste uimastitarbimise juures. Küll aga on uuritud epigeneetilisi mõjusid muudele komplekssetele tervisehäiretele nagu ülekaalulisus.

Riskide teadvustamine võib aidata sõltuvust seljatada

Loe veel

Mõne aasta taguse uuringu tulemused annavad mõista, et inimestel, kes on sündinud ja kasvanud keskkonnas, kus uimastite tarvitamine on tavaline, võib olla tugevam kalduvus uimastitest loobuda ja nende tarvitamisest edukalt hoiduda. Ehkki nähtuse põhjused pole seni veel selged, võib epigeneetikalt selle juures oluline roll olla.

Samal ajal tuleks silmas pidada, et teadlikkus geneetika- ja epigeneetikateadusest võib uimastisõltuvushäirega inimesi aidata muudelgi ootamatutel viisidel.

Üks nüüdisajal populaarne terapeutiline lähenemine uimastisõltuvushäirele on nn kognitiiv-käitumisteraapia (cognitive behavioral therapy), mis keskendub patsiendi probleemilahendusoskuste arendamisele selleks, et tuua kaasa soovitud muutuseid tema mõtlemises ja käitumismustrites.

Üks kognitiiv-käitumisteraapilisi võtteid on patsientidele lootuse sisendamine nn prediktiivse e ennustava keelekasutusega (predictive language), näiteks meenutades neile nende juba juurdunud oskuseid ennetada tagasilangust ja näidates, kuidas need oskused on aidanud neil seni elus püsida. Inimestele, kelle suguvõsa on opioididega kokku puutunud mitme põlvkonna vältel, võib teadmine, et bioloogilised tegurid soodustavad opioididest hoidumist, pakkuda psühholoogilist tuge, mis kokkuvõttes aitab kaasa paremate ravitulemuste saavutamisele.

Kas sõltuvusriski vähendavate epigeneetiliste muudatuste kohta elementaarse teadusliku teabe vahendamine võiks aidata üledoosikriisi leevendada? Ehkki see on alles hüpotees, hindavad teadlased juba praegu samasuguste lähenemiste mõjusid diabeedile ja südame-veresoonkonna haigustele. Pole sugugi välistatud, et geneetilise soodumuse teadvustamine võib aidata patsientidel raviprogrammidele truuks jääda ja tüsistuste tõenäosust vähendada.

Kuidas ravida sõltuvust?

Epigeneetikauuringud võivad kaasa tuua ka uute ravimite väljatöötamise. Juba praegu kasutatakse nikotiinisõltuvuse ravimiseks isikupärastatud ravi — antud juhul määrab arst suitsetamisest loobuda proovijatele eri ravimeid sõltuvalt sellest, millised on nende geenianalüüside tulemused.

Parem arusaamine geneetikast, opioidisõltuvusest ja nende vahelistest seostest võib aidata luua samasuguseid lähenemisi. Kuna teadmised sellest, kuidas epigeneetika opioidisõltuvust mõjutab, on alles lapsekingades, võib raviviiside väljatöötamine võtta veel aastaid aega. Esimese sammuna tuleb välja selgitada, millised geenid suurendavad järeltulijate vastupanuvõimet sõltuvusele (nagu autorite läbi viidud uuringus hiirtel) ning kuidas nende geenide töö mõjutab aju tööd ja sõltuvuskäitumist.

Kui teadlased vastavaid protsesse mõistma õpivad, võivad nad tulevikus välja töötada ravimeid, mis mõjutavad nendesamade geenide toimimist ja aitavad inimestel ennetada sõltuvuse kujunemist — sisuliselt „kaitsepookides“ inimese selle pahatihti surmaga lõppeva haiguse vastu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare